Milaano -

ai, kuidas ma ei taha praegu ära sõita. See vastumeelsus on juba kui füüsiline valu - ei taha, ei taha.
Ma ei saagi aru, kas kardan selle sõidu juures lihtsalt liiga palju või kardan harjumuslikust olukorrast välja astuda ja ise hakkama saada. Tglt tahaks, jah, kodus olla ja niisama leiba luusse lasta, aga nüüd sunnib mind mu kohusetunne turvalisest kodust välja tundmatusse. Vb olen tõesti liiga mugavaks juba muutunud, aga siis ongi selline raputus mulle vajalik!!!
Tean küll, et saan seal väga hästi hakkama! Uhh, kes ütles, et elu peab kerge ja lihtne olema ;)

Head vana lõppu :D