Mõnikord nagu tunduks, et kõigil teistel on asjad paremini kui minul endal. Üritan ennast küll veenda, et see vaid on tundub mulle nii. Vb kui kellegi sisse rohkem näeks, siis nii enam ei tundukski. Või ma lihtsalt hetkel tahaksingi hoopis masendada ning leida erinevaid aspekte miks just mina hetkel lohutust vajaksin. No näiteks peaksin hetkel tegelema hoopis makroökonoomika kodutööga, aga millegi pärast oskavad kõik majandusinimesed kokku kirjutada nii keerulised tekstid, et neist on tõesti raske midagi mõistlikku välja lugeda. Nüüd siis istungi siin ning mõtlen, et kui hea ja kerge on kindlasti olla sellel, kes ei pea sellist hiina keelt kuskilt välja lugema. Uhh!
Aga aitab halast, see ei vii ju kuhugi!
Oma rist tuleb ise oma supi sees uhkusega ära kanda!
(mhh, ma loodan, et vähemalt kellegile see mõjub, sest ise küll hetkel väga motiveerituna ei tunne)
No olgu mulle siis vähesekski motivatsiooniks täna õhtune "Meeletu"!
Aga mis ma siin ikka aega raiskan .......

Eile hakkas üks kahtlane mees-tüüp mind Viru Keskuses jälitama. Rääkis midagi, et ka mina näevat inimesi nagu tema (mõnikord on ikka jama küll kui võõrkeelest aru saad). Üritasin teda mitte tähele panna ning uurisin põhjalikkusega plaate riiulil. Lõpuks kui mul villand sai ja läksin lähima turvamehe juurde. Tänasin õnne, et kaubamaja on nii suur, et siia võib vabalt kuhugi ära kaduda.
Tglt on päris õudne mõelda - neid kahtlasi, jubedaid, eemaletõukavaid tüüpe - on ju igal pool. Mõtle kui keegi selline sul keset pimedat tänavat otsustab piirama hakata - mida siis teha? Mingi plaan võiks ju meil kõigil valmis olla. Üldiselt vist öeldakse, et kiired jalad on parim enesekaitse.
Saan nüüd järjest rohkem aru ka, miks Tallinna inimesed nii kiiresti kõnnivad ning tänaval kurja pilguga põrnitsevad.

Naabrite valjuhäälsed tülid lakkasid niipea kui tädil köha tuli. Eelkõige just seetõttu, et ometi said nad aru kui läbikostvad seinad meil on ...

Reedel ütles, üks tark mees (vb on see vaid minu subjektiivne arvamus), et juhuslikkust (juhust) pole olemas.
Hirmutav mõelda, et sellisel juhul on kõik mingil määral ette määratud. Kas ikka on?
Ma siiski usun inimse vabasse tahtesse oma elus midagi ära teha ja midagi eneses muuta, aga kas see soov juba iseenesest on ka ettemääratud? Spuuki ....

Oojee, kindlasti ma kutsun KredExi humanitaarid otse Terevisooni eetrisse rääkima maja küttekuludest ja veel nii ühekülgselt. Masendav ...

hmm, mõtlesin just täna hommikul tööle sõites, et kui Orkuti luua uus foorum "Persse, mehed", kas siis sellel oleks menu? Lihtsalt niimoodi oma pettumuse/viha/raevu väljaelamieks.

Ilmselt oleks see foorum suurima liikuvuse protsendiga. Ei usu päris, et keegi võiks niimoodi terve elu mõelda ja jäädagi mõtlema. Ilmselt tuleks hakata tegema siis ka mingit foorumi liikmelisuse statistikat ning märgates, et keegi on liialt kaua oma mõttemalli juurde (no ikkagi persse, mehed, parem saan üksi hakkama) pidama jäänud, tuleks neile korraldada pimekohting mõne meeldiva meesterahvaga või puhkus kuskil Türgis vms kuurortis. Selles suhtes oleks foorum selline üksteist toetav (uuele elule aitamine nagu mõned naistekad ütleksid) ja vanade mõttemudelite unustamise koht.
Muidugi peaks kindlasti saama üles riputada ka mõningaid jobudest jobumaid mehi häbiposti, et teised neiud/naised oskaksid/teaksid neid vältida. See omandaks juba kasvatuslikku mõju. Kujutlen juba ette mõnda hirmunud gigolot, kes avastab ennast olevat Orkuti foorumi häbipostis :D
Tänapäevase suhteliselt tolerantse ühiskonna juures avastaksime äkki mõnuga, et ka omasooiharatest mehed on hakanud selle foorumiga liikuma. See avardaks kindlasti meie, naiste, silmaringi ning pealegi peaks igal korralikul naisel olema gayst meessõber. Pealegi gayst sõber ei ajaks taga sama meest kui sa ise ;)

Nii, mõte on nüüd kirjas. Nüüd tuleb leida idee täidesaatja kuskilt äsja lahku läinud või lahutatud naiste seast, sest neil peaks seda kinnisideed, et persse nad kõik, jätkuma väheke pikemaks ajaks kui noortel vabadel ja vallalistel tüdrukutel.

Nojah, pärast foorumit "Persse, mehed!" liiguvad enamus foorumisse "Mehed - miks me neid armastame ..."

Hmm, huvitav kas mu enesekaitseline iroonia saab mulle kunagi veel saatuslikuks?