Eile hakkas üks kahtlane mees-tüüp mind Viru Keskuses jälitama. Rääkis midagi, et ka mina näevat inimesi nagu tema (mõnikord on ikka jama küll kui võõrkeelest aru saad). Üritasin teda mitte tähele panna ning uurisin põhjalikkusega plaate riiulil. Lõpuks kui mul villand sai ja läksin lähima turvamehe juurde. Tänasin õnne, et kaubamaja on nii suur, et siia võib vabalt kuhugi ära kaduda.
Tglt on päris õudne mõelda - neid kahtlasi, jubedaid, eemaletõukavaid tüüpe - on ju igal pool. Mõtle kui keegi selline sul keset pimedat tänavat otsustab piirama hakata - mida siis teha? Mingi plaan võiks ju meil kõigil valmis olla. Üldiselt vist öeldakse, et kiired jalad on parim enesekaitse.
Saan nüüd järjest rohkem aru ka, miks Tallinna inimesed nii kiiresti kõnnivad ning tänaval kurja pilguga põrnitsevad.