Reedel sai käidud üle vaatamas Tudengimaja avamist. Kohal olid ka Vitsut, Savisaar ja Ratas. Viimane süütas tudengite auks ka Krambamuli tarbeks suhkru.
Savisaar ei saanud taaskordselt jätta mainimata tehtud asju ja Vitsut .... hmm ei mäletagi, rääkis ka midagi. Ühesõnaga kõik olid õnnelikud ja rahul uue kuue saanud majaga. Lootsid, et üliõpilased võtavad maja hästi vastu ja täidavad selle uue energiaga ja et ka maja kummitused kohanevad uute üürilistega.
Hoonet näidati meile ka seest poolt. Täitsa kena remont. Aga ma ei saa aru, et kuhu kõik need korbid ja orgid ära mahutatakse, kes sinna kõik koha saavad.
Aga kindlasti on neil seltsis segasem :D
Taaskord olid kõik õnnelikud! Ühed said ette näidata tehtud asju ja teised olid õnnelikud õige ajastamise tulemusena saadud uue kodu üle.

Mul on ikka „nii“ vahva töökaaslane (mees kellega ma päeviti koos elan ;)).

Kuna hetkel on vaid minul internet, siis ta käib minu arvuti taga. Küsib viisakalt ja puha.

Täna siis kirjutas kirja valmis ja tahab saata, aga ei lase. Paanika, maili aadressil midagi viga.

Ehh, vahva tüüp oli jätnud .ee mailiaadressi lõppu lisamata.

Ahjaa, mis teda tüütumaks teeb on see, et igakord peab ta minult mu mälupulka küsima. Ma ei saa aru, kas tal endal pole siis plaanis seda osta või tal lihtsalt meeldibki minult seda küsida.

Vat, kes me oleme ....

Vana-Kreeka kultuuris tähendas sõna idiotes inimest, keda huvitas ainult omaenda käekäik ning kes ei osanud ega tahtnud ühiskondlike probleemide lahendamisel kaasa rääkida.

Me oleme võrdlemisi primitiivsete oskustega ebatolerantne Euroopa perifeeria (me loobime homosid kividega, mustad on neegrid, mehed on targemad ja teenivad seetõttu rohkem, venelasele meeldibki räusata jne). Miks peaks andekas sakslane, rumeenlane, filipiinlane, venelane siia tulema?

Eesti poliitikud, ajakirjanikud, kultuuritegelased ja teadlased on sageli uhked selle üle, kui kõrgetel kohtadel on Eesti majandusvabadust hindavate indeksite järgi. Samas oleme Euroopa “esirinnas” ka järgmiste näitajatega: madal tootlikkus, kuritegevus, vangide rohkus, sotsiaalne kihistumine, meeste ja naiste sissetulekute erinevus, ökoloogiline jalajälg, jooksevkonto defitsiit, erasektori laenukoormus. Mis planeedil on need edukuse näitajateks? Meie majanduspoliitika on olnud lihtsalt vale. Majanduskasv on olnud geograafiline juhus – asume maailma juhtiva majanduspiirkonna, Skandinaavia külje all. Me oleme uhked oma maksusüsteemile ja rahandusele, ent ometigi maksustame Euroopa mõistes väga kõrgelt tööjõudu ja massiivne laenuraha sissetulek on toonud meile ka rahandusliku ebastabiilsuse – meie majandus on muutunud püramiidskeemiks ja kaotajaks saame olla ainult meie ise. Eesti on läbi kukkunud, me lihtsalt ei tea seda veel.

TEHTUD!

*PS. kirjutab Rainer Kattel EPL-is

„Mul on nii kiire ja mul on nii kiire ...“ on enamvähem kõigi pealinlaste vabandus. Kool, töö, huviring, trenn, kodu - on see ratas, kus meeleheitlikult kimatakse. Mõnikord veab, vaid kohapeal tiirlev ratas saadakse liikuma ja siis on tunne, et tõesti tehakse ära midagi suurt ja head (aga ei pruugi), mis muudab siinilmas midagi.

Tegelikult olen kurb, sest seekordne „must nädalavahetus“ röövis meie seast mu ühe väga vahva ja toreda klassivenna. See on naljakas ja nii inimloomuses mõelda, et kui ma ometi, siis kui teda viimati nägin, oleksin temaga rohkem rääkinud. Njah, selle asemel, et end purju juua oleks ju muidugi võinud teiste klassikaaslastega kooli kokkutulekul rohkem suhelda ning vastata nende hindavatele küsimustele, et kui kaugele keegi jõudnud on ja kes kellega elab ning meie Malle oleks saanud kindlasti taaskord mu õe kohta küsida (nagu ta alati teinud on) (pohhui see mina, peaasi, et mu õde ikka tema käpa alla tuleks). Njah, sellisel juhul vist pole ime kui leidsin parema seltskonna kuskil mujal olevat ning vb mõnel „heal“ küsimusel oleksingi vb liialt terav olnud.

Aga Taavi, olgu sul teed minna. See on vist mingi elu seadus, et sellised silmapaistvad inimesed võetakse meie seast varem ära. Usun, et sinust oleks tulnud kindlasti üks silmapaistev arhitekt!

Huvitav, kas on olemas sellist üleriigilist hoolivuse kampaaniat, mis puudutaks kõiki huvigruppe ja inimrühmasid või siis alternatiivina leiame kõik kihutajad-rullnoksid-pudrukuulid ning laseme nende lähedastel inimestel lihtsalt autoõnnetuses viga saada. Äkki nad siis hakkavad mõtlema rohkem oma spidomeetri numbritele ja hea õnne korral isegi valima neid madalamaid.

Hoidke ennast .......