„Mul on nii kiire ja mul on nii kiire ...“ on enamvähem kõigi pealinlaste vabandus. Kool, töö, huviring, trenn, kodu - on see ratas, kus meeleheitlikult kimatakse. Mõnikord veab, vaid kohapeal tiirlev ratas saadakse liikuma ja siis on tunne, et tõesti tehakse ära midagi suurt ja head (aga ei pruugi), mis muudab siinilmas midagi.

Tegelikult olen kurb, sest seekordne „must nädalavahetus“ röövis meie seast mu ühe väga vahva ja toreda klassivenna. See on naljakas ja nii inimloomuses mõelda, et kui ma ometi, siis kui teda viimati nägin, oleksin temaga rohkem rääkinud. Njah, selle asemel, et end purju juua oleks ju muidugi võinud teiste klassikaaslastega kooli kokkutulekul rohkem suhelda ning vastata nende hindavatele küsimustele, et kui kaugele keegi jõudnud on ja kes kellega elab ning meie Malle oleks saanud kindlasti taaskord mu õe kohta küsida (nagu ta alati teinud on) (pohhui see mina, peaasi, et mu õde ikka tema käpa alla tuleks). Njah, sellisel juhul vist pole ime kui leidsin parema seltskonna kuskil mujal olevat ning vb mõnel „heal“ küsimusel oleksingi vb liialt terav olnud.

Aga Taavi, olgu sul teed minna. See on vist mingi elu seadus, et sellised silmapaistvad inimesed võetakse meie seast varem ära. Usun, et sinust oleks tulnud kindlasti üks silmapaistev arhitekt!

Huvitav, kas on olemas sellist üleriigilist hoolivuse kampaaniat, mis puudutaks kõiki huvigruppe ja inimrühmasid või siis alternatiivina leiame kõik kihutajad-rullnoksid-pudrukuulid ning laseme nende lähedastel inimestel lihtsalt autoõnnetuses viga saada. Äkki nad siis hakkavad mõtlema rohkem oma spidomeetri numbritele ja hea õnne korral isegi valima neid madalamaid.

Hoidke ennast .......