Kurb tõdeda, aga olen viimasel ajal endas avastanud tüüpilise eestlase tunnusjooni, mis mind tglt täitsa hirmutab, sest siiani olen võidelnud ja vaielnud stereotüüpide vastu.
Nojah, nimelt olen avastanud endas nn karu-talvel joone - heameelega saadaks kõik inimesed (ka need ilusad ja head, kallid ja huvitavad) kuu peale ja nosiks enda ette mesikäppa ning ootaks kevadet. Oleks vähe egoist ja ülbik ning vahelduseks mõtleks vaid endale - nagu iga typical estonian.
Võin siikohal teha vaid sada oletust, kuidas ma siiamaani olen jõudnud. Kõige ilmsem põhjendus on kõik see eelneva nelja kuu sündmused, mis pärast mu päälinna kolimist toimunud on. Väga palju, väga intensiivselt, väga huvitavalt ja väga planeeritult ning planeerimata. Liiga palju infot lühikese ajaga ning nüüd ongi aeg aru saada, mis on olnud, mis on mõttes ja kuhu lähen. Nii, et kui väheke vaiksem ja kodune olen, siis peesitan mõnuga küünlavalgel ja kogun uut energiat.
Aga seda, miks teised typical eestlased karu-talvel sündroomi põevad ei oska mine küll öelda - vb on nende mantel külmavõitu, naine kuri, ülemus ebaõiglane, poliitikud rumalad või masenduse mõtted peas. Mine võta nüüd kinni. Teistes vigu näha on ikka kõige kergem.
Aga kui tahad päikest leida, siis SINA ise oledki enese jaoks see päike :D nagu ütles hiljuti üks väga huvitav inimene. Nii, et leia enese seest üles see päike ja ... sära enesele ja teistele :D
diasporaa
14 years ago
6 comments:
Vaata, talv on paratamatu! Oleme lihtsalt sattunud siia maatükile, kus tubli kolmandik aastast on isegi päeval pime, külm ja vahelduvalt sajab alla kas lund (mis on iseenesest ju kena, eks!. või muud sodi (talvine vihm -sic).
Samas on sellel kahtlemata kogu looduse ringkäigus oma oluline osa kanda ja üldisemalt, usun, et just kohalikul kliimal on olnud oluline roll eestlasliku iseloomu kujundamisel. (Ilma on ikka kõikides hädades kõige lihtsam süüdistada). Eestlaslik iseloom ei ole siin siiski läbi-lõhki negatiivses tähenduses.
Talv lihtsalt on eeldatavalt selline rahulikum aeg - seda siis kui lasta end sellest täielikult mõjutada. Vaat kui eleda keset metsi ja soid (mida vahel isegi tahaks), siis küll, aga olude sunnil ja vabal valikul oleme ikka ju urbanistlikud olendid)
Kui aga teadlikult tüürida ja parajat tuult püüda siis elab talve päris tempokalt üle.
Ega siis muu maailm seisma ei jää.
Talv on omamoodi laadimisaeg (nagu sa ütlesid, kogutakse uut energiat), et siis kevadel koopast välja ronida ja edasi elada. (Urrrr, kevad :)
Kuid kui mõtted saavad parajalt küpseks siis ei pea ootama teiste ärakamist vaid tuleb nad ärtada.
Natuke päiest silma peegeldada ja küllap ärkavad.
Alguses küll mõmisevad veidi uniselt ja pahuralt aga tegelikult on nad tänulikud, et neid varem äratati -kevad ja suvi on ju nii pikem...lisaks veel sügis omas võlus.
Rahulolu saladus seisneb teadmises, kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järgi, mis on sinu haardeulatusest väljas - samas ära täielikult loobu oma eesmärkidest (oled ju ikkagi jäär :)
Aga kui pöörad näo päikese poole, jäävad varjud seljataha.
Tänks, kevadet ma ootangi, et päike uue elu tooks. Talv on kuidagi liialt pikaks veninud. Aga tegelikult olen vb ka liialt kärsitu.
Ma tean, et parim viis õnnelik olla on elada hetkes ja tunda sellest rõõmu, aga mõnel hetkel on see niiiii paganama raske.
Kas sina oled olemasolevas hetkes 100 % õnnelik?
100% olemasolevas õnnelik? See ei olenud ju tegelikult küsimus, eks? ... sest selline olukord oleks suht võimatu - vähemalt püsiva tundena (lühiajaliselt, võibolla jah).
Aga üldplaanis me kõik ju püüdleme läbi väiksemate ambitsioonide kaudu kuhugi poole. Olemasolevaga (kõigega) 100 % rahul olla tähendaks ju seisakut, alla andmist - see ei tähenda muidugi, et mingi osa su elust/maalilmast ei saaks suurepärane, lausa perfektne olla ... kasvõi ajutiselt.
Pidev rahutus võib ka muidugi stressi tekitada - seepärast tuleb vahepeal rahulikult maha istuda, kuum kakao või kohv tassis käes ja soojas sokis varbaid liigutada, ise mõeldes "...njaaa, asjad on hästi "
Vastuoluline lugu sai ...
.... tasakaal tuleb leida (ise ei ole leidnud).
Mu eelmise (31 jan.) kirjavusserduse mõte ei olnud mitte see, et "ole rahul sellega mis sul on ja bla bla bla..." vaid
"tunne olemasolevast rõõmu ja ammuta sellest energiat, et saada paremat" ... umbes nii.
Küsisin lihtsalt seetõttu, et hakkasin ise sel hetkel mõtlema, et kas ikka olen õnnelik ja tekkis mõte, et kuidas sinuga on. Tundusid vägagi teadlik olema käesolevast hetkest. Inimesed küsivad endalt minu meelest väga harva, et kas ollakse õnnelik. Pigem teatakse, et ei olda.
Ma siiski arvan, et püsivalt õnnelik olla on täiesti võimalik. No mingi osa aastast vähemalt. Lihtsalt kui see asi (töö, hobi, kodu, sõbrad, armsam, laps, uus kodutehnika või auto) lihtsalt teeb sind õnnelikuks ja sa ei luba oma mõtte koridorides ja keerdkäikudes sellele õnnetundel hääbuda ja kustuda. Inimestel on tegelikult küllakti suur, kuid paljudel teadvustamata, võime ennast oma mõtetega juhtida. Selles seisnebki hetkes õnnelik olemise raskus. Kas sa kontrollid oma mõtteid piisavalt palju, et kõik hetkel ebaoluline kõrvale jätta ja keskenduda hetkele. St. mida sa ikka mõtled oma tolmurullidele kodus ja vormistamata kirjadele, kui siin ja praegu on su kallid ja olulised sõbrad, kellele nagunii on ükskõik, mitu tolmurulli su korteris on või mitu kirja sa oma ülemusele oled lubanud saata.
Ma olen viimasel ajal just hakanud mõtlema, kas inimestel on ikka olemas omaenda visioonid, kuhu nad sooviksid jõuda. Pigem elatakse sellist projektipõhist elu, vähemalt nooremas eas. Põhiliseks eesmärgiks on saada ära käia välismaal, saada hea töö (rahalises mõttes) ja lõpetada kool. Need on ju kõigest linnukesed kuskil nimekirjas. Aga kes ma tahaksin 10 aasta pärast olla? Mida ma tahaksin oma olemasolemisega teistele öelda? Aga kui ma ei tea seda ka 10 aasta pärast ja triivin ikka sihitult elumere lainetel? Mul on millegi pärast arvamus, et lisaks oma isikliku elu püüetele peaks inimestel olema ka väljaspoole (maailm, ühiskond, Eesti) suunatud püüdlusi.
Ma hetkel ei saa aru sellest, et kui kirjutad - 100 % rahul olla tähendaks ju seisakut, alla andmist.
Mina päris nii ei arva. Või kardad, et inimene muutub liialt mugavaks?
"tunne olemasolevast rõõmu ja ammuta sellest energiat, et saada paremat" Sellega olen täiesti nõus!
"Ma hetkel ei ....et inimene muutub liialt mugavaks?"
Siin on segadus pigem selle tõttu, et rahulolu (liiatigi veel 100%-list) tõlgendab igaüks erinevalt (ma tõlgendasin seda 100% list rahulolu kui midagi nirvaana laadset (mis otsetõlkes tähendabki kustumist, vaibumist -osalt sellst ka viide seisakusle ja alla andmisele).
Miski, kus kõik on saavutatud ja püüdlusi enam ei ole. Lühiajaliselt on see tõesti vast võimalik (kui mingi järjekordne "projekt" elus on täidetud) aga reaalses maailmas elades püsivalt see võimalik vist pole.
Lühemad ja kaugemad eesmärgid on ju ikka olemas- kasvõi see "10 aasta plaan" mis mainisid.
...tegelikult unustaks selle 100% praegu ära, sest rahulolu lõpplikkust on väga raske määrata.
Lihtsalt rahulolu oleks ma täitsa "normaalselt" tõlgendanud.
Selline üldine õnnelik olek (või siis rahulolu hetkega) -loomulikult võimalik ja peaks lausa kohustuslik ollema :)
olgu see siis asjadest, või veel parem -lähedastest inimestest tingitud.
N.n. "10 aasta plaan" - tihti ei taheta seda teha sest peljatakse hiljem pettuda, või lihtsalt ei räägita oma plaanidest.
Ok, jälle läks pikaks ja keeruliseks, aga sellel kõigel on lihtsalt nii palju tahke mis kõik pähe tulevad.
Aga mõtlemisainet vast tekkis.
100 % rahulolu ei saaks tõesti kesta liialt kaua vähemalt siinses maailmas. Õnneks on meie kõigi eludesse sisse kirjutatud pidevalt erinevad probleemid ja mured, seega põhimõtteliselt polegi meil võimalik kunagi rohkem kui mõne kalli hetke 100% rahul ja õnnelik olla. Samas ei oska ma kommenteerida inimesi, kes on omale valinud munga, nunna jne elutee. Vaadates juba nende säravaid silmi ning kuulates nende juttu, tundub, et nad ongi pidevalt õnnelikud. Kuigi nende õnn seisneb hoopis mujal kui tavalise inimese egotsentriline õnn.
Sul, anonymus, on täiesti õigus. Siin on nii palju erinevaid tahke ja külgi-nurki, et siia võikski jääda mõtteid ja arvamusi vahetama.
Post a Comment