Mõnikord ma mõtlen, et elu võiks olla kui saksofoni muusika. Vastupandamatu. Ilusaid ja häid mõtteid tekitav. Kunstiteos igas helis.
Igal inimesel võiks olla kujutluses tema elu unistusi ja eesmärke kajastav muusikapala. Iga tegu reaalses maailmas täidaks iga järgmise noodi muusikas ja see kõlaks täiuslikult.
Iga ritta seatud heli motiveerib järgmist. Selles muusikas ei räägita kurbusest ja alandusest, selles räägitakse hoopis elamise rõõmust, kirest, õnnest ja armastusest. Sekka mõni vimka. Samas uskumatult ilus, ahvatlev ja mõnel juhul ka kurb. Lootustega.
Selline muusika, kus inimene armub taaskord oma enda elusse.
Kuulan siin Candyt ja armun taaskord endasse ja oma elusse. See on minu muusika ja minu pala. Kogu masendus, kurbus, alandus, segadus kaob. On tunne, et kõigega on võimalik hakkama saada …. väga hästi hakkama saada.
Juba viie päeva pärast on Põhjadraama. Hetkel tundub, et miski pole veel päris kontrolli all. Inimestel on pidevalt kiire. Minul on pidevalt kiire, aga head pidu tahavad kõik.
Aga las olen hetke veel armunud, enne kui satun argiellu homme, esmaspäeval ja töötan usinalt kuni pühapäeva varaste hommikutundideni ja pidutsen koos kallite ja heade inimestega. Loodetavasti on siis kõik sama ilus ja armun taas ;)