Niiii, et see punane seelik siis nüüd ära kaoks ;)

Eile sain võtmed kätte!!! Korter on aus ja hea :D Väga nunnu igatahes. Nüüd siis hakkan vaikselt mõtlema ja seedima, et mida sinna sisse viia. Kuna korter on pisike, siis õnneks sinna palju asju ära ei mahu ja seetõttu tuleb veelgi hoolikam olla.
Vahepeal unistasin, et võiks olla üks ilus nurgadiivan, aga see võtaks liialt palju ruumi. Mõtlesin, et võiks olla ilus suur laud, aga ka see võtaks liialt ruumi. Ühesõnaga keskendun asjade mini suurustele ja võimalikult suurele kompaktsusele. Mõnus nuputamine anyway.

Suvi pole jõudnud alatagi kui juba üks mõnus asi läbi sai. Nimelt purjetamine. 6 lühikest tundi ja otsas ta oligi :( Sellesse 6 tundi mahtus samas kaks ekstreem-ilmaolukorda. Kohe esimesel tunnil saime tubli sahmaka vihma ning neljandal oli meie tuule kiirus üle 12 m/s (samal ajal õpetaja rääkis, et selle tuule juures tavaliselt jäetakse juba tunnid ära). Aga kihvt oli sigavingelt.
Viimasel tunnil suutsin lõpuks ikkagi õpetajale ühe "aruka" õpilase mulje jätta. Nimelt hakkasin nööriotsi kokku pakkima enne kui puri all oli - no on ikka tibi küll. Pean tunnistama, et oleks hea meelega kajutisse ära vajunud.

Eks hoian teid kursis oma sisustus-mure/probleemidega ;)

Üheks naiseks olemise võlu valu on kindlasti see, et aegajalt me kipume ostma endale ilusaid kingakesi ja me tahame nad ka kohe siis jalga panna - ilma parajaks kandmiseta, onju. Sest mis nad ikka seisavad kui õues on täpselt õige ilm nendeks ning sobiv outfit ka olemas.
Ja pärast sellist kiirelt-varba-otsa-ja-õue juhtumit ma kirun ennast - pidin ma jälle uued jalanõud jalga panema ilma sisse kandmata. Nii ka nüüd siis :(
Leidsin imenunnud baleriinisussikesed, pidin nad ju kohe ka jalga panema ja need mõnesajad meetrid, mis hommikul tööle pidin kõndima, võtsid juba mu kannad verele. :( Et ma ka kunagi ei õpi :( Aga eks ma kõnni nüüd siis aeglaselt - saangi ilma ja inimesi nautida :P
Eile sibasin aeglaselt ja mõnuga ka Panga vahet. Tegin ära oma elu esimese laenulepingu. Eks siis paistab, mis välja tuleb. Ootan juba väga, et saaksin oma pisikesse korterikesse sisse, et siis kohe avastada, et siin on tglt nii vähe ruumi ;)
Eile kui pangast tagasi jalutasin üritasin kiivalt variata oma rohelist kotikest teiste inimeste eest, et nad ometi aru ei saaks, et just andsin sõrme pangale. Raske on kohaneda mõttega, et olen ka nüüd rahaori. Samas ega Eesti riigis hetkel noor inimene muud moodi saa oma elualustada kui ta laenu ei võta :( või kui ta pangaröövel pole :P

Aga saage siis mõõdukalt pruuniks ;)

PS! fännide toetust on ülimalt mõnus tunda :D

Ja taas tagasi tänu arvuka lugejaskonna nõudmistele ;)

Vabandust teile mu kallid lugejad, et viimastel aegadel nii laisk olen olnud ja kirjutamise asemel vaid mõtteid mõlgutanud. Kõik on korras ... nüüdseks :P PAlju asju oli vahepeal, mis tuli paika panna ja millega kohaneda ning üks mõnus stressipallike üleelada. Tglt sain blogi viimaste postistuste jooksul aru ka, et olen liialt sinisilm ja optimist (väheldaste negativismi joontega), et mõtlesin endale anda väheke aega taaskord täiskavanukmaks saada. Eks näe - kas õnnestus ;)

Aga, teate, nii palju on viimasel ajal juhtunud, et ma kohe ei teagi, kust peale hakata. Alustaks äkki sellest, et ostan endale ühe pisikese ühetoalise korterikese Põhja-Tallinna. Kõik - keskkond, meri, maja, korter on igati bueno. Maja muidugi peab väheke seest ja väljast kõpitsema, aga ...... siis on ta küll üli vinge. Hetkel unistan ilusast heledast diivanist ja kenast tapeedist ning mõtlen välja skeeme kuidas omi asju sinna ära mahutada. Ma usun, et see saab olema üks mõnus pesa järgmiseks (vähemalt) kaheks aastaks. Ahjaa, ma vist ei mainiud, et korteril on 3,4 m kõrgusega seinad, paksud kivi müürid ja prantsuserõdu :D

Keegi pautinud on? :) Kui on, siis teab, mis võiks olla mu uus harrastus :) Nimelt purjetamine. Nii üli vinge - kui muidugi sellest tuulesuunast ometi aru saaks. Õpetaja mõtleb, et me kohe oleme nii tundliku nina ja kõrvadega, et automaatselt mõikame, et kus tuul puhub. Tundub, et isegi need lõngakesed seal trossidel näitavad vahel aiateibaid. Aga tõesti, tõesti purjetamine on super. Maa peal olles ikka aegajalt mõtled, et miks me ometi ei kõigu. Lugesin just õpetaja saadetud kirja, kus ta otsis vabatahtlikku ühe purjeka Kieli trasportivasse meeskonda. Krt, aeg ei sobi üldse :( Muidu läheks.

Ei tea, millest see on ... ilmselt siiski kevadest ... , aga kõik tundub võimalik ja imevahva :D Sess sai ka eilsega läbi ja mida sa hing veel igatsed :)

LAseme aga edasi ja vaatame, mis suvi toob;)

PS! mu töökaaslane on ikka jätkuvalt imelik - mehe kohta vist blondiin ei sobi öelda .........