Ma siis nüüd jälle tagasi. See on lausa kohutav kuidas suvel aeg lendab veel kiiremalt kui rohkem töisetel ja kohustuste rikkamal ajal. Eks see ole vb ka see, et olen ise suviselt rohkem ettevõtnud ja viimasel ajal toimub ka millegipärast asju rohkem kui varemalt.

Praegu head uudised:
- kahe ja poole päeva pärast on reede!
- siis saab laupäeval kaua magada :)
- laupäeval saan korraks taas merele. Madruseks. Esmaspäeval juba käisin ühe ilusa katamaraaniga Naissaarel. Kahjuks päris purjetada ei saanud, sest sobivat tuult polnud ja seetõttu puksisime mootoriga. Lahe oli ikkagi. Enamus ajast lubati mind ka roolis olla, eks ma siis tähtsal näol vaatasin seal kaugusesse ja üritasin kursil püsida. Trasportisime kümneliikmelist seltskonda sinna Eesti naiste laulude kontserdile. Üks tüüp sealsest seltskonnast oli väga tuttav ja kui teda pidevalt Mardiks hüüti, siis sain aru ta võiks olla üks neist tuntud martidest - nääd perekonnanimi ei tule küll enam keelele. Läbi õnneliku juhuse sain ka võimaluse seda kontserti külastada. Hästi võimas oli - ma olin täitsa uhke, et olen ka ise naiseks sündinud. Milline power, milline müstika ja ilu. Kajuks polnud ma üldse mõelnudki, et seda võin vaatama sattuda ja seetõttu ei teadnud ma taustast midagi. Tükk aega läks aru saamiseks, et mis toimub ja mis mõte asjal on. Lauldi ikka vanades värssides ja muusikas, kiiguti, sünniti, surdi, naerdi, nuteti, oldi võimsad ja vägevad. Kigvt, kihvt. Kostüümid olid väga kohased ja valguse mänguga oldi ka vaeva nähtud.
Tglt juba teekond sinna Omari küüni oli omaette kogemus. Nimelt korjatakse seal rahvas suure furgooni taha kasti ning pannaks ajama läbi Naissaare Nõukogude võimu poolt nähtavalt puudutet metsa, taamal paistmas tsivilisatsioon nimega Tallinn. Tagasi tulles juhtusime nägema ka üht tuntavalt purjus kuid magavat meesterahvast - ühes käes viina pudel, teises mahl. Pidin karjatama - ka siin! Uskumatu. See et üle lahe "tsivilisatsioon" on jõudnud ka siia pisikesele saarele, tundus kuidagi kohatu ja piinlik.
Naissaarelt tagasi purjetades muutus seltskond järjest rohkem lõbusamaks - eelkõige just meesterahvad. Joodi ja söödi. Pakuti ka mulle valget veini, aga mulle see ei meeldi ja seetõttu põiklesin kõrvale. See veel puudus, et ma esimestel oma madruseks olemiste tundidel juba purjutama pistaksin.
Aga jah, nüüd on mul ette teada üks laupäevane mere sessioon ja üks esmaspäevane sessioon. Ootan juba põnevusega. Tahaks ikka sellest tuule värgist aimu saada ja osata juba vaid ninaga aru saada, et kusk ohasts see tuul puhub.

Oot, aga mis siis veel head on?
- suvi on
- sõbranna sai mehele pandud. Kirkilikult ja puha :)
- elu tegelikult on ilus
- ees on ootamas puhkus ja ka kolimine uude pessa. Täna leidsin enamvähem konseptsiooni oma pisikese pesa seintele ja radiaatorile -> mis värvid ja mis tapeet. Loodetavasti ta jääb ka püsima kuni järgmise korrani ;) või siis veel vähem aega

Pahasti/kurvalt on see, et meie vanaema lahkus õnnetult siit ilmast. Ma lohutan ennast sellega, et nüüd on tal palju parem - pole muresid, pole valusid. On vaid õppetund elatud elust. Nägin teda veel hiljuti unes, kus helistas mulle ja ütles, et kui kallis ma olin. Ma siis kisendasin talle vastu, ise samal ajal ärkvele ehmatades. Kõik tundus olevat nii reaalne ja tõeline. Kummalisi hetki juhtub elus, kus nagu balansseeriksid reaalse ja ebatõenäolise vahel ning raske on aru saada, kus läheb piir või kas üldse me peaksime sellest piirist nii väga kinni hoidma. Kas me sellest piirist karmilt kinni hoidmisega endal mõningaid võimalusi ja teekondi ära ei lõika?
Aga sellesse usun ma küll, et peale reaalse maailma on olemas ka vähemalt üks mitte nii reaalne maailm, kus toimub ka midagi ning mida me alati ei oska tähele panna ning mõtestada. Miks mõned inimesed ei taha tunnistada, et vb on olemas ka nn nähtamatu maailm? Armastus on ju ka olemas, aga me ei näe seda. Kas kõike peab alati saama oma käega katsuda? Sest armastusse me ju tahame uskuda ja usutaksegi rohkem-vähem. Ka sõnade tagant ja ridade vahelt otsime me mõnikord mõtet, ometi me ei saa neid puudutada. Või mis on õnn? Tavaliselt see pole ju materiaalne ese, või kuidas?

Ja siis olen ma vahepeal kaasa elanud ühe blogija kurvale saatusele, mis ka mind mõtlema ning juurdma on pannud - kuidas hoida kalleid inimesi ja mis piirini olla nõus tegema kompromisse, et enda mina päris mitte ära kaotada.

Mhh, elu on nii keerukas ja kurviline kuid iga kurvi tagant võib tulla üks särav lilleaas, mis kurjad ja sügavad metsad meelest pühib.
Edasi kentucky poisid -> järgmiste ekstaasideni päikeses ;)