Tiramisu hingele ja kehale

Kolmapäeval sõin ma tiramisut ja aeg seiskus.
Olin vaid mina ja tiramisu ja see imeline hetk koos. Justkui filmis. Täpsemalt just See maagiline hetk, kus inimesed märkavad teineteist ja armuvad ning kogu nende edasine elu on selle hetke jooksul ära otsustatud. Uhh, külmavärinad käivad üle selja ....


Aga kui nüüd rääkida millestki muust, näiteks nädalavahetusest, siis see oli enam-vähem. Nimelt sel samal tiramisu päeval suutsin ma tervelt kuus tundi vastu pidada jahutuspatarei all, mis tipnes sellega, et neljapäeval olin mõnusalt nohu ja köhane. Kusjuures ma ei tulnud kohe selle pealegi, et võiksin niimoodi haigeks jääda! Sisekliima ekspert selline :P
Igatahes on mul need külmetuse hädad siiani (köhin hetkelgi kui hobune, ei tea mis naabrid küll mõtlevad). Nädalavahetus möödus ka seetõttu taskurätikute ja köharohu mõnusas embuses.

Olin muidugi küll üpris asotsiaalne kuid ometi sai ära käidud Jaanika pisipoisi teise eluaasta tähistamise üritusel. Kuidagi vabastav oli lastega möllata ja ühe pisikese neljakuuse pisipoisi tuju paremaks võluda. Olin unustanud kui vahetud ja rõõmsad lapsed on. Ehk kunagi ... :)

Kokkuvõtteks oli nädalavahetus kui üks pikk reis, kus toimus kuidagi nii palju, kuid samas nii vähe. Mitmed asjad kuhjusid, midagi sai selgeks, kuskil anti lubadus paremaks homseks ja samas sain aru, et kõik homne oleneb vaid minust enesest, olnust meenus palju ja suur igatsus sai taaskord selgeks. Ühesõnaga suur virr-varr ja palju mõtteid, mida nüüd lõpuni mõelda.

Elu tiramisuga on siiski lill :D