Kuidas keegi vanemaks saab

Istun siin juba teist nädalat kodus ja muudkui kirjutan st loe mõtlen lõputööle ja aegajalt kui inglise keel (aine ülikoolis) lubab, siis kirjutan ka. Üldiselt olen siin väga palju närvitsenud selle va inglise keele pärast. See TTÜ süsteem on minu meelest rohkem peedistamine kui õppimine, aga see selleks. Nüüdseks olen juba veidi rahunenud.
Lõputöö läheb hetkel päris kenasti. Välja arvatud muidugi see fakt, et ma pole õppejaõult siiani saanud neid vajalikke andmeid. Samas olen need, mis mul olemas on, juba päris hästi ära kasutanud, aga selleks et analüüsi teha, oleks veel rohkem neid vaja.
Kusjuures päris vahva on niimoodi kodus olla ja oma kihvti akna all mõnusalt tööd kirjutada ja mõelda. Enamus ümberkaudseid koeri on mul ka juba tuttavad ;) Vahva on aegajalt nende tegemistele silm peale visata. Kui keegi nüüd mõtleb, et passin siin kodutuid koeri, siis seda mitte. Nimelt on ümberkaudsetel päris palju kodulemmikuid, kellega tuleb siis ka väljas jalutamas käia. Seni olen märganud vaid üht kodutut koera, aga samas ma ei saa ka päris kindel olla, sest nii armeatu ta pole. Vb on lihtsalt selline vaba käigu koer, kel öösel siiski kuskil pesa olemas, kuigi hirmuäratav on ta küll - selline must suur koer. Öösel oleks päris hirmu kui vastu tuleks :P
ahjaa, vastaksin siis ka kuidas mina sel aastal vanemaks saan :) Väga tõenäoliselt et täitsa üksi, mitte et ma vanemaks saamiseks kedagi vajaks, aga sellegipoolest on alati seltskond kas kooli või perekonna näol on alati ümber olnud, aga nääd, sel aastal siis mitte. Selle asemel istun terve kolmapäevase päeva kodus ja kirjutan ning vb õhtul käin keraamikaringis, et end väheke liigutada ja heal juhul näen õhtul Tiiat, aga see viimane pole hetkel väge kindel, eks näis. Igatahes väga teistsugune kui varasematel aastatel :) Samas on nädalavahetusel Viljandis üht suuremat söömingut ette näha - sugulased ja puha ....
Sel aastal tuleb vanemaks saamine üldse kuidagi natuke valel ajal - kirjutan siin ju oma lõputööd ning närvitsen kooli lõpetamise teemal. Ei tahaks hetkel üldse selle peale mõelda, et peaksin pidu korraldama, aga õnneks on mul olemas mu kallis ema, kes asjal sarvest haaras ja selle välja pressis ;)
Kusjuures avastasin just, et suvel tuleb mul üks pidu veel - nimelt kooli lõpetamise pidu. Juhhuuu!
Aga muidu kogu selle jama ja segaduse, ootuse kõrval on hea see, et kevad pole oma päikeseliste ilmadega veel päris kohal. Annab aega ja tuju kirjutada. Loodetavasti on enamus mu kooli asju mai alguseks tehtud, seega mais saan juba ennast vabamalt tunda ja usun, et ka midagi vahvat ette võtta :D

Mida teevad noored inimesed siis, kui kiindumus on kadunud, aga armastus on ikka veel igavene?

Nad kohtuvad. Kumbki ei tea, mis teise sees toimub, kas teise sees keeb või muudkui lahtub kire keemiline koostis, kas on veel mingisugust õigust, mingisugust sädet loota teise embusesse uppuda. Nad ajavad koos varakevade esimest päikest taga, hetkega ületavad vahemaad, mis neid eraldavad, elavad kujutlusis taaskord läbi need ihad, mis on olnud, ja tunnistavad siis endale, et enam nii olla ei saa. Seejärel on nad viisakad, vahel käte värisedes kontrolli oma puudutust igatseva keha üle kaotades, kibedat armukadedust lihtsalt alla neelates, teades, et ei ole hullust, ei ole armastusvõimalust, ei ole lunastust, ei pisaraid, ei küünlaid, tähti, verd ega igatsust. On ainult hing, midagi mõtte ja sisikonna vahel, mis vahel võpatab…Ja ma tõesti, tõesti ei tea, kas selle võpatuse kaja kunagi lõpeb või ei. Siis lahkuvad nad üksteisest, eitades seda kohta, kus peaks suudlema, kus nad mõlemad tahaksid üksteist armastusest puruks pigistada

ja nende vahele jääb ainitine äraolek.

Nad muud ei tahakski kui ühekssaamist, paadunud individualistid nagu nad on

(Tekst on võetud ühest blogist. Puudutas vägagi. Seepärast siis ilmselt)