Mida teevad noored inimesed siis, kui kiindumus on kadunud, aga armastus on ikka veel igavene?

Nad kohtuvad. Kumbki ei tea, mis teise sees toimub, kas teise sees keeb või muudkui lahtub kire keemiline koostis, kas on veel mingisugust õigust, mingisugust sädet loota teise embusesse uppuda. Nad ajavad koos varakevade esimest päikest taga, hetkega ületavad vahemaad, mis neid eraldavad, elavad kujutlusis taaskord läbi need ihad, mis on olnud, ja tunnistavad siis endale, et enam nii olla ei saa. Seejärel on nad viisakad, vahel käte värisedes kontrolli oma puudutust igatseva keha üle kaotades, kibedat armukadedust lihtsalt alla neelates, teades, et ei ole hullust, ei ole armastusvõimalust, ei ole lunastust, ei pisaraid, ei küünlaid, tähti, verd ega igatsust. On ainult hing, midagi mõtte ja sisikonna vahel, mis vahel võpatab…Ja ma tõesti, tõesti ei tea, kas selle võpatuse kaja kunagi lõpeb või ei. Siis lahkuvad nad üksteisest, eitades seda kohta, kus peaks suudlema, kus nad mõlemad tahaksid üksteist armastusest puruks pigistada

ja nende vahele jääb ainitine äraolek.

Nad muud ei tahakski kui ühekssaamist, paadunud individualistid nagu nad on

(Tekst on võetud ühest blogist. Puudutas vägagi. Seepärast siis ilmselt)