Teate, mulle hakkavad külakesed meeldima, eriti see, et kõik teavad enam vähem kõiki ja hommikul kui koeraga jalutama lähed, siis ütled vastutulijatele tere :) Ja mõni võib lihtsalt juurde tulla ja sinuga rääkima hakata. Nagu näiteks täna.
Kiirustasin pärast laste kooli jalutamist koju tagasi. Mingi hetk nägin paari meest pubi ees jutlemas. Oma jutu lõppedes lahkusid mõlemad eri suunas. Ühel hetkel avastasin, et üks nendest meestest sammub mingu üht teed ja muidugi alustas ta juttu. Kohe teadis ka, et kus ma olen ja mainis, et on minust kuulnud. Avaldasin siis lootust, et loodetavasti ikka head. Ja seejärel läks jutt ilmale. (see on tõesti inglaste lemmik teema, aitab alati juttu alustada) Kahjuks jõudis mees enne koduukseni kui ma jõudsin talle põhjalikult pajatada Eestis möllanud lumetormist.
Aga kokkuvõttes oli värskendav ja inspireeriv.
Minu meelest pole ju üldse halb kui inimesed üksteist teavad ja vahel jutlevad, isegi külas käivad ning nad ei ela üksteisest kahe kilomeetri kaugusel, kus vahel paks mets. Miks on eestlasele see eraldatus ja suur oma isikliku ruumi vajadus nii sisse kodeeritud? Miks me tahame olla üksi oma nurgas?
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et kogu vabadus ja ruum on inimese enda hinges ja tegelikult peaksime me üksteisele palju lähemal elama. See oleks tegelik ja täisväärtuslik elu.
Samas ei saa ma midagi ka selle vastu, et elada looduslikult ilusas paigas, pidevalt kontaktis loodusega.
Kui nüüd kogu eelnevat kokku võtta, siis minule peakski ideaalseks elupaigaks olema küla :)
Ühtlasi peaks see küla asuma kuskil veekogu läheduses ja linnale lähedal, sest vahel tahaks ju ikka kinos ja teatris ka käia. Ja külas endas võiks mõnu külaelu käia :)
Oskab keegi midagi soovitada?
:)