Korraga on 6 nädalat läbi

Loen siin hoolega nädalaid ja juba on 6 nädalat maha tiksunud ja pikkast semestrist on alles vaid 7 nädalat. Mitte, et mul siin paha oleks. Kõik on kenasti ja tore, kuid tahaks juba midagi muud ka teha kui et lastega kodus olla ja vahel koolis käia. Rahutu vaim, noh! Ja tahaks näha rohkem inimesi, kellega ühendaks ka midagi rohkemat kui üks töö.
Samas on viimasel ajal pähe pugenud mõtted, et võibolla peaks välismaale jääma kauemaks keele praktika ja kogemuste mõttes. Tahaks midagi rohkemat kogeda ja ennast veelgi rohkem proovile panna. Nüüd on ju pealehakkamise suur hirm ületatud ja teed valla. Üheaegselt nende mõtetega tean kindlasti, et juulis tulen tagasi. See muidugi ei tähenda, et ma kunagi kuhugi veel minna ei taha. Eks vaatab, aega ju on :)

Ees seisavad nüüd 7 päeva ilma suuremate kohustusteta. Lastel on vaheaeg. Põhimõtteliselt võin selle ajaga peale hakata mida tahan, aga hea küsimus on mida? Ei ole üldse tunnet, et tahaks hetkel kuhugi seigelda. Londonisse võiks ju minna, aga millegipärast see suur linn ei kutsu mind üldse. Kohe üldse mitte. Eks ma lähen sinna mingil ajal ikka, päris nii ka ei taha ära tulla, et pole suurt linna näinudki. Ja mine tea, äkki hakkab mulle lõpuks meeldimagi :)

Igatahes esialgu on plaanis vaheajal palju lugeda, jalutamas käia, filme vaadata, natuke perele abiks olla, veidike poodides kollata (teatud pidulik kleit tuleb üles leida), teiste aupairidega midagi ette võtta ja inglise keelt peaks ka üle vaatama ja kordama hakkama. Sel semestril pole enam seda entusiasmi, et küll õpiks. Täitsa võimalik, et minu puhul on see nn aasta alguse sündroom - alguses ei saa vedama, siis pidama. Aprillis enne kevadvaheajale tulekut tuleb kirjutamise eksam teha. Selleks ajaks tuleb end vormi ajada.

Selline aeg siis siin.