... siis tuleb blogi neti avarustest üles leida ja midagi ka kirjutada. Elu on veerenud vaikset rahulikku rada, vahel paistab päike ja teeb tuju super heaks, siis puhub õues tuul ja toob muutusi, vihm värskendab ja kevad tuleb. Siin on krookuste õitseaeg, kohe kohe on algamas nartsisside ja tulpide värvipidu. Linnud sidistavad ja särtsuvad väljas. Nii mõtledki vahel, et elu on vastupandamatult ilus :)
Ühtlasi olen tähelepannud, et alles pärast kuute kuud ühe inimeste grupiga (ehk siis perega) koos olles tekib sügavam kohanemine või siis algus veelgi sügavamale kohanemisele nendel minuga ja minul nendega. See kõik on hetkel põnev ja kuidagi liigutav, kuidas väikeste asjadega inimesed omaks saavad. Kui omalajal otsustasin, et kui kauaks siia tulla, siis kõlas kõrvus pereema ütlus, et kuus kuud on lastel alles kohanemise aeg, siis ma ei uskunud seda. Nüüd siis hakkan aru saama :) Kõik võtab arenemiseks aega. Kohe ja praegu tahtmises võid midagi enda jaoks ära rikkuda.
Muidu olen siin tegelenud igasuguste põnevate asjadega. Nt ükskord proovisin jooga plaati. Sain aru, et tuleb veel teha kuna nende tädide kõrval andis ikka painutada. Täna katsetasin klaasimaali. Täitsa rahul olen. Pere sai ka juba näha, olid rahul kõik. Vaata, et rakendavad mind veel kuhugi kunstitoimkonna vankri ette. Annad sõrme, võtavad käe. Hetkel ei tahaks küll mingeid lubadusi anda. Igatahes nüüd panen kõik klaasist kohvipurgid kõrvale, et midagi neile veel võluda. Loodan, et see ei lõpe nii nagu mu kõik-klaaspudelid-jõulujoogiks kampaania, kus lõppkokkuvõttes kõik kohad olid klaaspudeleid täis :)
Lisaks jõudis täna ringiga kohale üks mõte, mõte mille ma olin juba ammu unustada jõudnud kuna mõtlesin, et seda liini pole Eestis mõte enam ajada. Vaatame, mis sellest saab :) Aega ju on :)