Teate, vahel tunnen või mõtlen (üks nendest), et olen siin kui kapsas. Ei, mitte seetõttu, et olen ennast kapsaks töötanud või seetõttu, et mu vaimne võimekus osutuks kapsa omaks. Ka mitte seetõttu, et kannaksin siin nii mitmeid kihte riideid. Mida ma tegelikult küll teen, sest jaheda võitu on. Minu kapsaks olemise võrdlus on pigem kujundlik ja nimelt nende kihiti olevate lehtede pärast.
Kuna olen endal siin lasknud olla ja mõnusalt puhata saanud, siis olen tähelepannud, et mingitel hetkedel mingid osad minust (mõtted, tegemised, uskumused) lihtsalt langevad ära kui kapsalehed. Misjärel olen neile üllatunult järele vaatama jäänud, et huvitav kuidas see varem tuttavlik mõte nüüd ometi sai ära kukkuda. Kas ta siis ei olnudki see põhiosa minust ja see, mida ma endast mõtlema peaksin või mida ma tegema peaksin? Samas ma üldse ei nuta neid taga. Kerge ja veidi identideeditu on olla.
Kusjuures need ära kukkuvad mõtted on kõik olnud varemalt mu enda loodud ja hoolega tallel hoitud. Olen väikeses põnevuses, et kui kaugele ma oma ära kukkuvate mõttekujunditega lähen ja kui roots ma mingil hetkel olen ja mis sellest identideeditust olemisest üldse saab.
Ahjaa, mul algas nüüd puhkus. Vartsi olen ka Eestis puhkust veetmas :)
diasporaa
14 years ago
1 comment:
et siis tükkideks, soola ja hapnema ... saab jaanipäevaks hapukapsaid.
Ega seal midagi: tuleb säält heoluühiskonnast ikka kodumaa vaimselt väljakutseid esitavasse ning võistlevasse haikapitalismi naasta.
Post a Comment