"Maailmastatistika näitab, et inimeste rahulolu eluga saavutab stabiilse taseme SKP juures, mis on veidi allpool Eesti tänast taset, ja siis ei tõuse enam, ükskõik kui palju rahvuslikkust rikkust ka juurde ei punnitaks."
Targad sõnad ühest Eesti majandusajakirjast.
Tekib siis küsimus, aga mida me siis rabame?
Edasi kirjutab autor, et pigem tehnoloogiaga mittekaasaskäimine teeb meid õnnetuks ning samal ajal paneb rabama. Sellessuhtes võib tal õigus olla. Kuid sellesse kinni ma ka ei jääks. Siiski oleneb kõik inimesest ja sellest, mida ta peab enese jaoks vajalikuks, ilma milleta ta ei suuda endale väärtuslikku elukest ette kujutada.
Näiteks minul pole hetkel ei telekat, arvutit, autot, kohvimasinat, köögikombaini ja mida-teab-mis vidinat, aga tunne on hea. Pole kohustust mingi materiaalse asjanduse/vidina ees, mille pärast ma peaksin töötama nii et veri ninast välja.
Samas pole ma muidugi mingi standard, mille järgi käija.
Selles samas ajakirjas ütles üks intervjueeritav, et tema töötab selleks, et saada raha läbi endale vabadust (reisid, langevarjuhüpped). Arvan, et pigem läheks ma selle idee alla. Vabadus on hea!
Kuid kui suur võib olla rahaga teenitav vabaduse aste, et sellepärast töötada higi pisar laubal?
Siin peaks kokkuvõtma lausega, et eks iga inimene teab ise, mis-kus ja kellega ning kui palju.
Eks see okas -kui palju teenida (loe: rabada)- peitub iga inimese hinges. Ja selle okka suuruse ning teravuse üle saab ühiskond vaid diskuteerida, valiku teeb indiviid siiski ise.
Ei teagi nüüd, mida soovida...suurt või väikest, teravat või hoopis nüri okast....Kõik ju oleneb kaubast, mis on just Sinule tähtis ning mida selle okka eest saad...
aga kindlasti on see midagi head just Sinule....
Head okast!
2 comments:
Kunagi üks tark mees käis välja lause:
Mida vähem mul on, seda õnnelikum ma olen.
Kusjuures ma panin tähele, et see on tõsi. Eriti peale seda, kui läpaka hankisin. Kui lähed reisile, kas või koju, siis seda kila-kola kaasa tassida on palju. Samas nagu ühikasse ei taha asja ka jätta. Kodus käib võitlus arvuti pärast ja hea on kui endal masin kaasas. Samas tahad ka võtta fotoka kaasa, et ehk õnnestub mõni hea kaader saada. Ja nii need asja tekivad, mida kaasa tarida. Samas tuled kahe päeva pärast tagasi ja mis tulemus: mitte ühtegi neist ei kasutanud. Tavaliselt vaatad telekat või saad sõpradega kokku, ning fotokas on koos teistega asjadega samas hunnikus:P Kusjuures kunagi ammu tassisin rulluiske kaasa, siis kui veel lõpakat polnud ja täpselt sama lugu - ei kasutanud. Ainult korra lasin bussijaamast koju rullides.
Kui see asjadest ülejääv raha paigutada hoopis enesearendamisse (koolitused, reisid, hobid), siis on see igati kasulik.
Nii et - mida vähem mul on, seda õnnelikum;)
Valgehobu, sul on täitsa õigus. Materiaalset kila-kola on palju raskem ja tülikam kaasas tarida kui seda, mis sul ajukäärudes peidus.
Olulisemad on ju siiski need, mis on peidus inimeses kui need asjad, mida ta omab (mis pahatihti võivad osutuda pigem ebavajalikuks tolmu-kogujateks).
Viimased neli aastat olen päris palju liikunud erinavate punktide vahel, kott seljas või käes. Siis saad aru kui palju mõttetut kola ikka inimesel võib olla. Ja mida rohkem olen koolis käinud, seda rohkem saan aru, et järjest rumalamaks ma jään ja et uut ning huvitavat on maailmas nii palju, et oi oi oi. Jõuaks vaid natukenegi sellest huvitavast uurida.
ehh, tuli just mõte, et eks see asjade kaasas tarimine oleneb ka ju inimese optimistlikust plaanist oma aega võimalikult hästi ära kasutada. Aga nagu teada, ei asjad kunagi nii nagu plaanitud. Eks ongi ju mõnusam sõpradega mõnusalt aega viita kui meeletult oma plaanitud asjadega tegeleda. Asju saab ju alati edasi lükata kui nad just täesti hädavajalikud pole :) Ja sõbrad jäävad ju aastateks kui mõni hobi ;)
Post a Comment