Ja kohe ka teine päev

Väga vahva metroopeatuse nimi - Molino Dorino. Sellesse peatusesse toodi meid igal hommikul bussiga Legnanost ja sealt läksime edasi juba ise. Igal õhtul korjati meid siit ka peale. Pildil olengi bussi ootamas.

Ja esimese päeva lõpp

"Triumfikaar" lähemalt. Igal pool Milaanos oli märgata palju kraanasid - nii kesklinnas kui ka äärelinnades. Huvitav kas ka mõni ehitus/remonditöö oli kantud lähenevast Torino Olümpiamängudest?

Park

Park asus kindluse taga. Tahtsin pildistada "triumfikaart" üle inimeste peade, aga kahjuks mu objektiiv ei võtnud nii kaugele.

Kesklinna kindlus

Tavaline linnamiljöö Milaanos

Kristalli näitus

Mingi kuulus kristalli-mees oli oma imeilusad tööd sinna keskusesse ülesseadnud.

Sama hoone varikatus

Vaateaken

Vaata lage!

Ja ikka veel see esimene päev ...

Sel korral kaubanduskeskuse moodi asi. Selline uhkem.

Mille pärast veel Duomot tuntakse?

Sest temast läheb läbi 0-meridiaan.

Veel Duomot

Kas on tunda, et oled väike ja väeti?

Duomo seest poolt

Väga võimas ja uhke, kuid väga palju inimesi

Esimene päev kestab

Duomo ees oli suur suur plats, kus oli palju palju tuvisid.

Ikka veel esimene päev

Doumo - maailma kuulus kirik Milaanos. Üldse on seal väga palju kirikuid. Igal sammul ja kõikvõimalikes kohtades. Kahju vaid, et kirik ise väljaspoolt remondis oli.

Esimene päev

Nagu öeldud käisime linnas, sõime ja kuulasime palvusi ...
Paaril korral saime sõita ka trammiga. Tundus, et Milaanos on kahte tüüpi trammid - uued ja vanad. Pildilt siis saabki näha üht vanemat trammi koos minu reisiseltskonnaga - Liina, Piret ja Ric. Ric on sakslane ja Pireti poiss.

Järgmine ja ka lõpppunkt - Milaano

Milaano võttis meid vastu märja ja halli lumega. Linna saabumisel täitis meie järelejäänud aja kuni pimedani majutusekohta minek Legnanos.
Legnano on eeslinnake loode Milaanos. Rongisõit sinna võttis umbes 40 minutit. Selle ajal istrueeris meid Liina õde, Piret, kõigest hädavajalikust ning süstis minusse tunde, et meil saab siin vahva olema. Saime kätte ka ühistrantspordikaardid, mis lubasid meil kasutada ükskõik, missugust liini ükskõik missugusesse sihtpunkti. Ühesõnaga väga mugav ja poleks väga tahtnudki jänest sõita - see kontrolli passimine on ikka väga väsitav.
Jõudsime siis Legnanosse, kust trantsporditi meid kogudusse ning seejärel leidsime üles ka meie võõrustajad. Väga vahva ja väga ehtne itaalia perekond - ema, isa ja kaks tüdrukukest. Kusjuures ingliskeelt ei osanud neist keegi, vaid 11 aastane tütreke oli midagi õppinud, aga üsna algtasemel. Õhtul valmistati meile siis pastat ning lauaäärne vestlus käis sõnaraamatu ja kehakeelega.
Hommikul kimasime juba linna, kus käisime niisama ringi, saime süüa, kuulasime palvust. Pildilt on näha tavaline hetk söögisaalist nagunäha rahvast ikka jagus, kusjuures räägiti, et selle ürituse raames oli Milaanosse tulnud kuskil 50 000 inimest.

Esimene peatus Berliinis

Esimene lend viis meid Berliini. Teadsin kohta juba varem, kuna umbes aasta tagasi peatusime ses samas jaamas. Siin saime siis eelmise reisu esimese "jänese" trahvi, kusjuures olime koduteel ning tegime 6 tundi lihtsalt parajaks ning siis meid tabatigi. Samal ajal olime 3 nädalat Pariisis, Leonis ja mujal jänest sõitnud. Milline ebaõnn ütleks :P
Aga, et siis just olnud reisust... Jõudsime Berliini lõuna paiku. Viskasime kotid hoiukappi ning orienteerusime kesklinna. Teadsime, et seal kuskil on Picasso tööde näitus. Picasso oli ikka üks hull mees! - niimoodi inimesi väänata.
Öö veetsime siis lennujaamas. Mulle polnud see probleem, Liinal läks sisse elamisega natuke aega. Üks kummaline mees oli seal küll, kes kõva häälega saksakeeles sonis ning lõpuks radiaatorit kallistas.
Ja järgmisel päeval lendasime juba edasi Milaanosse ...

Aga reisust siis ...

Kunagi siin blogis kirjutasin, et plaanin aasta lõpus reisu. Sedakorda Milaanosse.
Sügisel oli jutt väga tore ja vahva, aga mida lähemale ärasõit jõudis, seda vastumeelsemaks ma muutusin. Pealegi jäi lend aega, mil oleksin tahtnud kõige rohkem kodus soojas peesitada. Tegelikult olen aus - kartsin uues olukorras hakkama saamist.
Pilt siin kõrval illustreerib mu viimaseid tunde Eesti pinnal enne lendu. Kui te vaid oleksite teadnud, missugune närvipundar ma seal kaadri taga tegelikult olin, mis õnneks hakkas veidikene taanduma, siis kui oma reisukaaslast nägin (esimest korda :P). Väga vahva ja tore neiu. Eks oleneb reisi korda minek ka paljus kaaslastes. Seekord mul siis õnneks vedas - oli ju selline omalaadne pimekohting või õigemini pimekohting kohese reisuga.

Eelmise aasta säravam hetk

Lõpetasin ülikooli! Nagu näha selline tähtis verstapost manab inimesele ette ka ülbe hoiaku :P
Kusjuures kogu eelnev ajupesu, närvide mäng ning kulumine on köki möki, kui seisad õnnelikult pere, sugulaste ja kallite inimeste sõbralikus ringis ja võtad vastu õnnitlusi! Soovitan kõigile! Hambad risti ja tööle:P Kindlasti saate hakkama.