Kunagi siin blogis kirjutasin, et plaanin aasta lõpus reisu. Sedakorda Milaanosse.
Sügisel oli jutt väga tore ja vahva, aga mida lähemale ärasõit jõudis, seda vastumeelsemaks ma muutusin. Pealegi jäi lend aega, mil oleksin tahtnud kõige rohkem kodus soojas peesitada. Tegelikult olen aus - kartsin uues olukorras hakkama saamist.
Pilt siin kõrval illustreerib mu viimaseid tunde Eesti pinnal enne lendu. Kui te vaid oleksite teadnud, missugune närvipundar ma seal kaadri taga tegelikult olin, mis õnneks hakkas veidikene taanduma, siis kui oma reisukaaslast nägin (esimest korda :P). Väga vahva ja tore neiu. Eks oleneb reisi korda minek ka paljus kaaslastes. Seekord mul siis õnneks vedas - oli ju selline omalaadne pimekohting või õigemini pimekohting kohese reisuga.
1 comment:
Great site loved it alot, will come back and visit again.
»
Post a Comment