Milaano võttis meid vastu märja ja halli lumega. Linna saabumisel täitis meie järelejäänud aja kuni pimedani majutusekohta minek Legnanos.
Legnano on eeslinnake loode Milaanos. Rongisõit sinna võttis umbes 40 minutit. Selle ajal istrueeris meid Liina õde, Piret, kõigest hädavajalikust ning süstis minusse tunde, et meil saab siin vahva olema. Saime kätte ka ühistrantspordikaardid, mis lubasid meil kasutada ükskõik, missugust liini ükskõik missugusesse sihtpunkti. Ühesõnaga väga mugav ja poleks väga tahtnudki jänest sõita - see kontrolli passimine on ikka väga väsitav.
Jõudsime siis Legnanosse, kust trantsporditi meid kogudusse ning seejärel leidsime üles ka meie võõrustajad. Väga vahva ja väga ehtne itaalia perekond - ema, isa ja kaks tüdrukukest. Kusjuures ingliskeelt ei osanud neist keegi, vaid 11 aastane tütreke oli midagi õppinud, aga üsna algtasemel. Õhtul valmistati meile siis pastat ning lauaäärne vestlus käis sõnaraamatu ja kehakeelega.
Hommikul kimasime juba linna, kus käisime niisama ringi, saime süüa, kuulasime palvust. Pildilt on näha tavaline hetk söögisaalist nagunäha rahvast ikka jagus, kusjuures räägiti, et selle ürituse raames oli Milaanosse tulnud kuskil 50 000 inimest.
No comments:
Post a Comment