Eile kaisime lastega taaskord ujulas kuna Zaral oli ujumistund. Rory muutus seal vaga vallatuks ja hakkas mooda riietusmisruume ringi kalpsama. Lopuks keeras ta uhe kabiini ukse lukku ja ise ronis ukse alt valja ning uritas ennast lukustavatesse riidekappidesse ara mahutada. Paev loppes aga nutuga kuna tema ei saanud masinast shokolaadi vaid oleks pidanud lihtsalt kartulikropsudega leppima. Ise olin vanemate koju tulekuks nii vasinud, et oma tuppa joudes langesin vasinult voodile, lugesin veidi ja juba ma magasin teleka ees.
Tegelikult oli ju hea paev :)

Tana on oodata 2 poisi kulla tulekut, kes pidid suht kraaklejad olema. Motlesin, et ei hakka endale igasugu asju ette kujutama ja lihtsalt vaatan, mis saama hakkab. Hea asi on siin see, et lapsed lahevad suht vara magama. Minu omad kell 20.00 ja magama panevad neid vanemad :)

Ahjaa, tana kulastas mind uks tudruk, kes on siin juba olnud kaks aastat au pairina ja vist ei kavatsegi tagasi minna. Ta tundus kull omamoodi, aga loodan siiski ennast talle monel korral kulge haakida, et rohkem umbruse ja teiste aupairidega tutvust teha. Tema jutu jargi jai mulje nagu oleks siin terve tsehhi inimeste koloonia :) Kusjuures temalt kuulsin ka, et on olemas ka mees aupairid.