Puhkus on mõnus. Puhake kaa!

Olen tervelt 7 päeva arvutist eemal olnud ja nüüd on vaja kõikide asjadega järjele jõuda.
Viimane tähendab seda, et kõik saabunud kirjad tuleb üle lugeda ja vajalikud asjad ette ära korraldada :)
AGA, mida ma siis olen nende viimaste päevade jooksul teinud? Nimekiri siis ...
- sõitnud 5 tundi bussis 2 korda,
- bussis end turvavööga istme külge kinnitanud,
- tantsinud salsat ja täiesti edukalt, ilma algajatele mõeldud tunditeta,
- söönud india toitu. Kusjuures kas teate, et sõna toit algusega balti india köögis tähendab mulla korrikul serveeritud toitu. Imestasin siis, et kolme riiki Euroopas kustutakse Balti riikideks, sain vastuseks, et ilmselt on meil seal siis palju pori :)
- imetlenud Cambridge´i armsaid tänavaid ja hooneid, uudistanud jõel parvetamist,
- külastanud mitmel korral Festival of Ideas (mul vedas, et see sel ajal juhtus Cambridge's toimuma, sest muidu oleks mul päris igav olnud). Esimesel korral vaatasime lühikest filmi Inglismaa koolist ja hiljem Indias elavatest kahest 10 aastasest poisist, teisel korral näitas üks antropoloog oma nn tööpõllu filmi Nepaali külast. Viimane oli väga meeldejääv ja sügav kogemus kuna film andis väga siiralt ja sügavalt edasi antropoloogi töö ning lisaks filmipildile kommenteeris oma tehtud tööd ka autor ise. Autor tahtis edasi anda antopoloogi igapäevatöö kui ta läheb oma kodu tsivilisiatsioonist välja kuhugi nn pärapõrgusse väikest kogukonda uudistama ja millega ta peab seal kokkupuutuma ja arvestama, kuidas inimsuhted muutuvad väga sügavaks ja toetavaks, kuidas ta seal adopteeritakse ja kuidas ta sellega terve suure suguvõsaga sugulaseks saab, kuidas ühised õhtusöögid, peapesud, mängud, riitused liidavad inimesi ja kuidas sind hiljem aastaid mäletatakse, kuidas hiljem on sealt tagasitulles keerukas kohaneda tsivilisatsiooni kiirustamise ja "külmusega". Tunnen siiani kuidas see film mind puudutas :)
- külastanud King College´i jumalateenistust. Täiesti teistsugune kogemus kui Eesti kirikutes ja muidugi keskkond oli suurepärane - hämmastavalt ilus. Kuidas inimesed on küll selliseid asju teinud :)
- käinud Cambridge´i klubis. Alguses oli kummaline, kuna kell oli 9 ja inimesed juba rokkisid tantsupärandal, kuigi muusika polnud just mittemidagiütlev. Hiljem läksm uusika õnneks paremaks. Vahva oli see, et mingil hetkel hakkasid inimesed lugudele kaasa laulma - ingliskeelsete laulude värk :) Laulamegi ju meie vahel kaasa omakeelestele lauludele :), aga kuskil klubis pole ma sellist massilist laulmist veel kuulnud :)
- vaadanud 80ndate India filmi kurva lõpuga, rääkinud palju Indiast, kuulnud palju sellest riigist. Ma ei tea kas vaid mulle tundus, aga Cambridge`s on palju indialasi. Võibolla on see põhjustatud rohkearvulisest tudengkonnast, kes tulevad sinna üle maailma õppima,
- söönud kebabi keset ööd,
- tantsinud bachatat. Mulle meeldib see tants nagu salsagi,
- kolm päeva üksi Cambridge`i peal veetnud kuna teised pidid oma tööd tegema, aga see oli hea aeg, sest sain samme oma rütmi järgi sättida.
- ostnud endale kleidi, püksid ja pluusi. Kõik väga kenad ja olen endaga rahul,
- palju külma tundnud. Kusjuures inglased va hullud tüübid ei tundu sellest külmast väljagi tegevat, sest käivad ikka õhukeste pusade, kampsunitega samal ajal kui mul on 4 kihti ja ikka külm,
- orienteerunud Cambridge´i tänavatel kahtlase ja väga üldise kaardi abil,
- mõnusalt vihmas aega parajaks teinud ja seetõttu hiljaks jäänud ühele huvitavale loengule, mis kokkuvõttes oli rahvast pungil ja seetõttu enam rohkem rahvast ei võetudki.
- söönud suuremas koguses rosinasaia,
- istunud kogemata valele bussile, õnneks lasi mind bussijuht suht kodu lähedal maha ja pidin leppima vaid 20 minutilise vihmas sibamisega,
- vaigistanud keset ööd mitmeid kordi küttesüteemis esinevat kavitatsiooni, mis väljendus undamisega torudes,
- sõitnud ringi Sightseeing bussis, saanud seetõttu informeeritud Cambridge`i ajaloost ja väärikamatest hoonetest, mõnusa külma kontidesse ja punased kõrvaklapid,
- imestanud, et jõulukauapade poes olid juba järjekorrad,
- imestanud, et inglastele meeldib viisakalt järjekorras olla,
- näinud ehtinglaslikku kodu,
- rääkinud palju aupairi tööst, üksindusest ja kuidas kodumaal olijad kipuvad meid ära unustama, sest kõigil on kiire ja kõik peavad oma elu elama,
- mõlgutanud mõtteid paarist aastast Inglismaal,
- käinud muuseumis, kus suurima mulje jätsid Egiptuse osakond ning näitus Gruusia teemal. Kas teadsite, et Gruusi on väga rikas olnud (vb ka nüüd) kulla poolest ja sealsed elanikud on maetud väga luksusliku varandusega (muidugi kunagi, mitte nüüd),
- näinud suurel hulgal jalgrattaid, ülikondades, talaarides mehi,
- kohanud sõbralikke ja toredaid bussijuhte,
- söönud taaskord kebabi, mille järel sai salsat tantsima mindud. Kui keegi ei tea, siis kebab sisaldas suuremas koguses sibulat ja muidugi oli mul hiljem terve õhtu tunne, et igakord kui suu lahti teen hingan mõnusalt sibulat välja :),
- muretsenud kust saada rohkem rääkimise kogemust,
- saanud aru, et pärast puhkust tuleb minna tagasi Ashburysse, mitte Tallinnasse, mis ühel hetkel tundus väga kurb olevat,
- kuulnud suuremas koguses erinevaid aksente, millest mõni oli vägagi arusaamatu,
- tagasi tulles lund nähtud,
- kokkuvõttes oli väga mõnus tagasi tulla - tuttavasse ja sooja kohta. Kohta, kus keegi teadis midagi mu kohta.
- lisatöö pakkumise saanud :)

Hmmmm, hetkel vist kõik :)
Kokkuvõttes oli väga huvitav ja põnev puhkus, sain teha kõike, millest puudust olin tundnud. Nüüd jääb vaid jõule oodata :)

PS! 15. dets on juba lend :)

Puhkus teeb ikka tuju heaks :)

Kui keegi peaks kunagi veel au pairiks minema, siis vaadaku heaga, et nende pereema oleks õpetaja, sest siis on pikad vaheajad karanteeritud. Jõulude ja Lihavõtete ajal on mul 3 nädalat vaba aega juba kindlasti soolas ja isegi enamus pileteid selleks ajaks olemas :)
Aga see selleks. Täna algas siinsetel lastel puhkus ja see tähendab, et ka minul. Pakingi siin oma 7 asja kotti ja sõidan Cambridge`i Mariliisi sõprade võõrustada. Ees ootab 5 tundi teel olemist. Tegelikult küll 4 tundi, sest Heathrowl tuleb bussi vahetada ja see väljub tunnikese hiljem. Igatahes põnev, põnev. Katsun bussile minnes kohe tagasisõidu pileti ka ära osta, sest eraldi ostes tuleb see peaaegu kaks korda kallim. Siinsetel bussidel on kombeks anda sulle kokkuvõttes odavam pilet kui plaanid ka tagasi sealt tulla. Hetkel ma ei tea kuidas asjad rongidega on, kuid eks kunagi ka nendega tutvust teeb. Bussipiletitest rääkides, käisin eelmisel laupäeval bussiga Swindonis väikesel tutvumisretkel. Külakesest bussi astudes küsis bussijuht minult kohe, et kas single. Ma siis kui aus inimene, et jah. Pole ma ju vahepeal abiellunud ja kedagi teist mul kaasas ka polnud. Istusin siis oma piletiga maha ja hakkasin nuputama, et mis see küsimus tähendab, sest vaevalt bussijuht mu perekonnaseisu uuris (kuigi ta oli väga lahke ja sõbralik, siis pole see just esimene küsimus, mida võõrale inimesele otsekohe esitada). Saladus paljastus Swindonist tagasi tulles, kus bussijuht juba pikemalt taipas pärida, et kas soovite ka tagasi tulla? Hiljem nägin bussi seinal ka silti, et päevaliiklejale on erihind. Selge see! Järgmine kord olen targem.

Kuna mul oli hommik vaba, siis sain väheke asju korrastatud ja asju pakitud. Liigutasin korraks ka inglise keele asju ja vaatasin üle, mis mul järgmiseks tunniks vaja teha on. Meenus, et viimases tunnis rääkisime erinevatest elamisviisidest, - võimalustest (nagu näiteks traditsiooniline perekond, polügaamia, üksikavanem, geiperekond). Lisaks pidime tunnis kiirkorras ettevalmistama lühikese kaitsekõne ühele neist. Minu grupp sai muidugi selle viimase ehk siis geiperekonna. :D
Olgugi, et seisime päris piraka portsu ees ja osa meist keeldus meiega koos töötamast. Ilmselt olenevalt intrigeerivast teemast ja oma noorest mehelikus uhkusest, siis saime sellega väga hästi hakkama, eriti just meie eestkõneleja ja kokkuvõttes saime suurima aplausi :) Meie põhiargument olid vaesuse ja harimatuse probleemi lahendamine kuna gei paarid ilmselt peavad oma lapsed lapsendama.
See oli väga hea näide kui huvitav ja põnev meil inglise keeles on :)

Jälle üks ilus päev

Vahepeal sai päris palju fotosid üles riputatud. Palun tõstke kõik käed, kes nendesse rohkem kui 2 sekundit süvenesid? Aitäh neile, kes käed tõstsid :)
Igatahes mõtlesin ma nüüd, et kirjutaks ka vahepeal.
Elu läheb siin ikka edasi - igapäeva askeldused vürtsitatud mõnede naljakate, armsate, toredate juhtumistega. Maadlen siin vahepeal koduigatsusega ehk tegelikult siis igatsusega inimeste järgi. Tahaks rääkida ja ennast vabalt väljendada. Vahepeal on nii palju mõtteid pähe tulnud ja uusi võimalusi, et justkui kohe kohe läheksin lõhki, aga teie sal kõik magate või sööte ja lõpuks ma vaid ootan oma 2 tundi järgi, et sama teha :)

Eile õhtul vaatasin üht huvitavat saadet, kus üks noor ajakirjaniku piiga uurib erinevaid suhteid ja elamisviise. Tegelikult kõik algas vist sellest kui tüdruk plaanis oma kehaga sõbraks saada ja seda enam mitte häbeneda. Selleks käis ta erinevatel kursustel (kohe enam ei mäletagi), oli aktimodelliks ning lõpuks alustas aktsiooni, kus kutsus naisi ennast paljastama. Eks algus oli ikka raske ja naised pigem jooksid eest kui ütleid jah, aga lõpuks leiti siiski sobiv kamp. Vahepalana pean mainima, et Dawn käis naisi värbamas suures keskuses, kandes ise vaid kaht suurt plakatit. Ühtlasi kutsuti teda televisiooni ja ka raadiosse. Viimases osutus ta nii julgeks, et kooris isegi suuema osa riideid seljast, saatejuht, vaene mehike, punastas kõrval.
Lõpuks siis üüriti üks suur kahekorruseline buss Londonis ja sõideti sellega ringi - naised ülemisel korrusel rõõmsalt ja alasti (peaaegu). Naised ise olid tulemusega väga rahul ja Dawn sai ka oma kartusest üle:)
Nüüdseks on piiga ehk siis nimega Dawn võtnud ette erinevate suhete uurimise. Selleks on ta külastanud vabaarmastajate kommuuni, Geishasid, välismaale abiellumisi vahendavat agentuuri ja eile õhtul mormoone Ameerikas. Kõik saated on olnud väga huvitavad sisevaatlused ja püüe inimeste erinevatest elu- ja mõtteviisidest arusaada. Päris mitmetesse kohtadesse on tal olnud alguses raske sisse saada, kuid imekombel on ta siiski selle saavutanud ja sellega vaatajatele väga huvitavaid elamusi pakkunud. Jätkan kindlasti selle saata vaatamist ja huvitavatel hetkedel ka teiega muljetamist ;)

Käisin mäe otsas ja nägin järgmist ...

Mitu valget ja musta täppi on pildil? Ühed on lehmad ja teised on lambad.

Ashdown House dramaatilise taevaga.

Sigailus ilm

Käisin jalutamas. Käik kujunes 2 tunni pikkuseks päikese käes mõnulemiseks :)

Seltskond

Meie tore matkaseltskond on näha kõrvaloleval pildil. Paremalt liikudes - Dani (Hispaaniast), Anta (Hispaaniast), Ceyda (Türgist), Martina (Tsehhist) ja Marie (Prantsusmaalt). Väga mõnus, soe ja lõbus seltskond.

Tegime White Horse Hill´il väikese pikniku, kus igaüks pidi kaasa võtma toitu oma kodumaalt. Mul vedas, kuna mulle oli Mariliis just toonud musta leiba ja vürtsikilu ja sain kõiki vürtsikilu võileivaga üllatada. Tundus, et see meeldis kõigile. Hispaania osakond pakkus meile omletti, praekartuleid ja Vene salatit. Türgi neiu tegi pannkooke, Prantsuse neiu shokolaadikoogi ja Tsehhi tüdruk tuunikala võileivad. Kõik oli väga maitsev ja jututeemad mõnusad. Lisaks üllatas meid üks pirakas rott :) Ma nüüd ei tea kas oli see tema või mõni ta liigikaaslane, igatahes krõbistas keegi pidevalt kuskil põõsastes. Esialgu ei osanud kedagi kahtlustada, pakkusime koera, kana ja mine tea mis looma veel, aga lõpuks lahenes ka see saladus - rott.

Ühtlasi vahetasime ka eri kultuuride klaaside kokkulöömise ütlusi. Pean mainima, et kui ma oma Terviseks välja ütlesin, siis mõned jäid ikka otsa vaatama :)

Muidu oli eile üks tore, päikeseline päev. White Horse Hill on väga huvitav iseenesest ja vaade ümbruskonnale hingemattev. Kohalik ajalugu on selline, et inimesed on seal elutsenud juba väga väga kaua. Lisaks on neil seal olnud ka linnus, millest muidugi midagi järel polnud. Üldse läbib meie kanti üks iidne matkarada (nimeks on Ridgeway ja ca 167 km pikk), mida arvatakse, et kasutasid inimesed juba aastatuhandeid tagasi, kuna rada kulgeb mööda künkaid ja teed on seetõttu suhtelised kuivad ja läbitavad. White Horse Hill on oma nime saanud muidugi valge hobuse järgi, mis on figuurina mäele justkui joonistatud. Lähedalt vaadates ei saa sa midagi aru, aga kaugusest või õhust on juba palju selgem. Kusjuures kirjade järgi ei teata miks see kuju sinna tehtud on, arvatakse et usulistel põhjustel või maamärgina.

White Horse Hill koos päikeselise ilmaga

Skype ...

... on ikka üks kasulik leiutis,
kuid samal ajal võib ka kurvaks teha.
Ei osanud arvata, et mul võiks kodu/põhjalaigatsus tulla.
Nüüd on.
Olen tugev ja tean, et teen seda enda jaoks ja pärast olen selle võrra õnnelikum ja rahulolevavam.

PS! Mul tuli just meelde, et nägin täna tänaval üht meest, kes kandis seelikut ja põlvikuid. Shoti omi muidugi. Mulle oli üllatuseks ja pean ütlema, et mõne hetke ma isegi jälitasin teda.
PPS! Hästi tore on kuulda, et inimesed mu blogi loevad. Palju kergem on leida aega kirjutamiseks. Nii et jätkake palun :)

Ka täna ...

... oli meil siin üks suvine ja päikeseline ilm ning kuna lastel jäid ujumised ära (mille saime teada alles siis kui kohale olime jõudnud), siis võtsime hoopis kätte ja läksime kodu lähedale mänguväljakule. Pean mainima, et see mänguväljak on lähedal asuvas külas, mis juhuslikult on siiani mu lemmik külake. Ma ei oskagi öelda, et miks ta nii eriline on. Lihtsalt mulle meeldib ja kuigi mul pole seal eriti palju teha, siis alati kui ma sealt läbi saan sõita läheb mul tuju heaks.

Ka mänguväljak (pildil) on hästi mõnus - suur, erinevate atraktsioonidega ja roheline. Nagu ülemisel pildil näha, õitsevad siin veel murulilled :) Eestis on vist juba kõik puud värvilised ja vaat, et kohe kohe lehti maha viskavad.

Käisin täna veel ühes teises lähedal asuvas linnakeses, mis on samuti kuidagi hästi õdus. Mul oli nimelt juukselõikus kokku lepitud (ma enam ei nautinud oma pikki juukseid) ja nüüdsest olen ma õlgadeni juustega :) Lisaks tegin seal mõningad sisseostud ning astusin sisse ka Oxfami heategevuslikku poodi. Vahepalaks olgu öeldud, et Inglismaa valmistub juba jõuludeks - mitmetes kohtades on müügil jõulukaardid (ja veel päris kenad, mitte mingid koledad), pakkepaberid, jõulukingi komplektid jne. Lisaks olen siin-seal näinud jõuludele spetsialseerunud poode. Sisse pole ma nendesse veel astunud, tundub kuidagi võõrastav mõte juba nii vara kuuske ehitult näha. Igatahes olid seal Oxfami poes juba jõulukaardid müügil (ikka heategevuslikud) lisaks tavapärasele kraamile. Jaa ... sealt Oxfami poest leidsin ma endale imeilusa hõbedast rinnanõela - liblika :) Ühesõnaga tahtsin öelda, et olen selle liblika üle väga õnnelik :)

Täna käisin jalutamas ...

... ja sain kodu ümbrusest järgmised pildid.

Avesbury´t külastamas

Mu eesmärgiks oli Gambridge´i lamedade pinnavormidega harjunud inimestele näidata siinset lopsakat ümbrust. Usun, et nad jäid väga rahule ja mõnel neist tekkis isegi mõte siia kanti kolimisest :) Kuna mul on nüüd fotoaparaat, saan hakata ilusaid vaateid ka siia üles riputama.

Esimesena maabusime Marlborough nimelises linnakeses, kus pika otsimise peale leidsime ühe kena itaalia restorani, kus näljased külalised oma kõhud täitsid. Seejärel suundusime lähedal asuvasse Avesbury külakesse kivisid vaatama. Tegemist on Stonehenge´le sarnase kiviringiga, aga läbimõõdult suuremaga. Kuna saabusime väga hilja (kella 5 kandis), siis turismiinfo oli juba suletud ja meil jäi vaid üle mõistatada, milleks need kivad siin kunagi püstitatud said (plaanin netist nende kohta veidi uurida). Huvitav oli see, et kivid olid aiaga piiratud ja aias kõndisid vabalt ringi lambad. Me siis üritasime nende poolt "mineeritud" heinamaal kenasti oma tee leida. Piltidel on näha mõned suurimad kivid ja lambad. Üldiselt olid need kivid päris hõredalt ja juba päris kulunud, et neid efektselt suurte ja vägevatena pildile saamine polnud väga kerge ülesanne. Turistidele mõeldud postkaardil oli külakest pildistatud ülevalt ja seal oli kiviring väga efektselt näha. Kusjuures selle külakese lähedal on veel teisigi mitmeid huvitavaid ehitisi ja künkaid, mille otstarvet ei osata siiani täpselt välja tuua. Ära minnes tundus mulle justkui oleksin näinud ka väiksema mõõdulist viljaringi (tegelikult siis maisiringi). Ühesõnaga müstiline, pika ajalooga kohake.

Mariliis külas

Mall käis, tõi head ja paremat, näitas toredaid inimesi ja läks tagasi Gambridge´i.

Pildil oleme koos tema sõbranna Karinega Avesbury kiriku aias.

Ahjaa, täna tuleb ka Mariliis koos oma saatjaskonnaga mulle külla.
On mida oodata.

Miks mul on vaja GPSi - kiiresti ja kohe!

Sest esiteks eile oskasime end jälle kuhugi Swindoni peale ja kõrvale ära kaotada. Ei olnud just kõige meeldivam kogemus, sest me tõesti ei teadnud, kus oleme. Tegelikult otsisime üht suurt keskust ja seda pidi olema väga kerge leida, aga noh ... ju siis ikka ei olnud.
Ja kui nüüd järgi mõelda, siis see ongi üks suur ja ainus põhjus miks muretseda endale GPS, sest mulle meeldiks vahel ka otsitud koht üles leida :)
Tegelikult ma isegi tellisin endale GPSi ja GPSi koti, aga kohale jõudis vaid teine, kuna esimest ei saadud postitada. Nüüd ma siis imetlengi oma ilusat, nahast GPSi kotti :) ja kogun veidi raha, et uuesti tellida.

Aitähh Sulle, Jaanika, sain su paki. Kusjuures väga õigel ajal kuna eile peeti Rory sünnipäeva (kuigi tegelikult on tema sünnipäev augustis, aga sel ajal on enamus inimesi puhkusel ja sealhulgas ka lapsed) ja sain eile talle pluusi ja omaostetud kleepsud üle anda. Kommide ja leiva üle oli ka hea meel, tundsingi just magusaisu. Suur aitäh ja kalli sulle!

Ahjaa, kuidas siin postipaki kätte saamine käib. Lihtsalt. See tuuakse sulle koju kätte ja kui sind kodus pole, siis kas viiakse postkontorisse tagasi ja pead sellele ise järele minema või siis jätab postiljon selle sulle aiamajakesse :) Reedel sai sellega seoses nalja. Kuna ma teadsin, et mulle on mitu pakki tulemas (GPSi kott, Jaanika pakike ja üks raamat), siis passisin postiljoni, aga oma tavalisel ajal ta ei tulnud. Lõpuks pidin siiski lahkuma, et vajalikud sisseostud ära teha ja muidugi oli postiljon üleeelmise naabri ukse taga. Oh well, polnud midagi muud teha kui südame põksudes poest tagasi tulles uksetagust piiluma minna ja voilà .... seal oligi teade, et vabandust käisin siin, aga sind polnud kodus. Lisaks oli sinna lehele ka midagi käsitsi kirjutatud, aga käekirjast ma aru ei saanud ja vaatasin, et tore, postkontor on päris lähedal ja saan peale kooli pisikese poisiga ära käia. Peale kooli sain lõpuks ka Rory nõusse, et käime ära, saame ka autoga sõita ja puha. Postkontoris ulatasin siis uhkelt oma lipiku, et palun, ma soovin oma pakki. Postiljon vaatas lipikule ja küsis, et ega teil seal kuskil aiamajakest pole, (jäin pikalt otsa vaatama) et pakk peaks seal olema. No, selge siis. Saime mõlemad naerda ja tulime koju ära. Aiamajakesest pakki otsides selgus hoopis, et see pakk polnud minule ja ma poleks ka seda pakki ise kätte saanud kui ta olekski olnud postkontoris :)
Aga oma pakid sain kätte lõpuks laupäeval. Tabasin postiljoni just poolelt teelt aiamajakese poole :)