Miks mul on vaja GPSi - kiiresti ja kohe!

Sest esiteks eile oskasime end jälle kuhugi Swindoni peale ja kõrvale ära kaotada. Ei olnud just kõige meeldivam kogemus, sest me tõesti ei teadnud, kus oleme. Tegelikult otsisime üht suurt keskust ja seda pidi olema väga kerge leida, aga noh ... ju siis ikka ei olnud.
Ja kui nüüd järgi mõelda, siis see ongi üks suur ja ainus põhjus miks muretseda endale GPS, sest mulle meeldiks vahel ka otsitud koht üles leida :)
Tegelikult ma isegi tellisin endale GPSi ja GPSi koti, aga kohale jõudis vaid teine, kuna esimest ei saadud postitada. Nüüd ma siis imetlengi oma ilusat, nahast GPSi kotti :) ja kogun veidi raha, et uuesti tellida.

Aitähh Sulle, Jaanika, sain su paki. Kusjuures väga õigel ajal kuna eile peeti Rory sünnipäeva (kuigi tegelikult on tema sünnipäev augustis, aga sel ajal on enamus inimesi puhkusel ja sealhulgas ka lapsed) ja sain eile talle pluusi ja omaostetud kleepsud üle anda. Kommide ja leiva üle oli ka hea meel, tundsingi just magusaisu. Suur aitäh ja kalli sulle!

Ahjaa, kuidas siin postipaki kätte saamine käib. Lihtsalt. See tuuakse sulle koju kätte ja kui sind kodus pole, siis kas viiakse postkontorisse tagasi ja pead sellele ise järele minema või siis jätab postiljon selle sulle aiamajakesse :) Reedel sai sellega seoses nalja. Kuna ma teadsin, et mulle on mitu pakki tulemas (GPSi kott, Jaanika pakike ja üks raamat), siis passisin postiljoni, aga oma tavalisel ajal ta ei tulnud. Lõpuks pidin siiski lahkuma, et vajalikud sisseostud ära teha ja muidugi oli postiljon üleeelmise naabri ukse taga. Oh well, polnud midagi muud teha kui südame põksudes poest tagasi tulles uksetagust piiluma minna ja voilà .... seal oligi teade, et vabandust käisin siin, aga sind polnud kodus. Lisaks oli sinna lehele ka midagi käsitsi kirjutatud, aga käekirjast ma aru ei saanud ja vaatasin, et tore, postkontor on päris lähedal ja saan peale kooli pisikese poisiga ära käia. Peale kooli sain lõpuks ka Rory nõusse, et käime ära, saame ka autoga sõita ja puha. Postkontoris ulatasin siis uhkelt oma lipiku, et palun, ma soovin oma pakki. Postiljon vaatas lipikule ja küsis, et ega teil seal kuskil aiamajakest pole, (jäin pikalt otsa vaatama) et pakk peaks seal olema. No, selge siis. Saime mõlemad naerda ja tulime koju ära. Aiamajakesest pakki otsides selgus hoopis, et see pakk polnud minule ja ma poleks ka seda pakki ise kätte saanud kui ta olekski olnud postkontoris :)
Aga oma pakid sain kätte lõpuks laupäeval. Tabasin postiljoni just poolelt teelt aiamajakese poole :)