Alati esimesel korral ei õnnestugi ...

... kuigi võib tunduda lihtsa ülesandena.
Nimelt läksin täna pildiraami ostma. Olin väga rahul endaga, et ka leidsin.
Ostsin muidugi ära. Kodus panin isegi pildi sisse ja, tõesti, väga ilus oli.
Aga siis avastasin raamilt täkke. Kohe sellise, mida esimesel katsetel ei olnud võimalik küünelakiga ära peita. Maadlesin ja maadlesin. Lõpuks võtsin vastu otuse, et tuleb uus raam osta. :)
Kusjuures mu keskkonnasäästjast pool hakkas juba vahepeal alarmi lööma, et kuhu ma kogu selle ülejäänud kraami panen :)
Selliseid võistlusi ja maadlusi pean siin siis endaga, enda rõõmuks :)
Kuigi jah, tekkis küsimus, et mis siis selle looga öelda taheti?
Et tee sisseoste väga hea valgustusega ruumides?

Mis pilt sai siis valitud?

Muidugi pilt nr.2 :)
Aitäh kõigile arvamuse avaldajatele :)
Usun, et sel korral saime parima.

Pilt on muidu juba paberile pandud. Mugav kui pildiprinter kodus olemas on. Nüüd on järgmiseks missiooniks sobiv pildiraam leida.

Muidu on siin külmaks läinud, lubatakse suurt lund vastu esmaspäeva. Teadupärast on lumi Inglismaal kohaliku katastroofi sarnast - ei saa kooli, ei tööle. Eks vaatab, mis saab :)
Hea nädal oli, sai tööd tehtud ja selle eest ka tasustatud. Kõik vist ei teagi, et mul on nüüd kokku kolm tööotsakest. Minu missiooniks hetkel on ennast Eestisse tuleku ajaks normaalselt kindlustada. Põhimõte on kulutamiselt liikunud säästmise peale. Mitte, et ma kardaksin väga majanduslikku olukorda. Lihtsalt on hea ennast tuleviku mõttes kindlustada ning võimalik, et mõne idee toestamine võtab ka oma osa. Praktilisest seisukohast pole ka mõtet asju endal siin kokku koguda, sest kohvritele on teadupärast lennukompaniid omad piirangud seadnud.
Ahjaa, enne jõule tehtud suuline eksam on ka nüüd ametlikult läbitud :)

Mõnusat nädalavahetust teile!

Küsitluse pildid. Palun anna oma arvamus

Pilt nr. 1 Koer all, paremal
Pilt nr. 2 Koerad jooksus
Pilt nr. 3 Koerad mäel
Koer nr. 4 Puhkehetk
Pilt nr. 5 Lähivaade
Pilt nr. 6 Pool pead on pool pead

Ja nüüd teie kommentaarid :)

Küsitlus

Nimelt on siinsel pereisal sünnipäev tulemas ja mõtlesin, et minu poolt parim kink oleks foto.
Ma pole lastest veel mõnusaid fotosid leidnud. Sest teate ju kuidas lapsed on fotoaparaatidega ära harjutatud ja sageli tõmbavad ette oma naeratuse maski. Aga! ma olen koertest mõned mõnusad fotod teinud. Kusjuures maja seintel ei olegi veel ühtegi pilti koertest, seega oleks mõni koera pilt tühja augu täitmine.

Siinkohal ma küsiksingi teie arvamust sobiva pildi välja valimisel. Kirjuta palun oma arvamus piltide alla kommentaaridesse.

Aitäh :)

Mis juhtub kui mõtled, et mis ikka juhtuda saab

Siis jääd mutta kinni ja oled kapitaalselt kinni. Autoga muidugi. Alguses üritad ja üritad edasi ja tagasi, käid korra väljas, et asja uurida. Saad mõnusalt mudaseks, sest oled ju keset muda ja siis üritad uuesti. Vahepeal jõuad ühe lähedal oleva auto mudapritsmetega üle piserdada. Kahju, puhas auto oli. Lõpuks pead tundi minema, kuid poolel teel märkad kahte meesterahvast. Küsid neilt abi. Nad tulevad ja itsitavad. Natuke uurivad, üritavad papitükki ratta alla sättida, aga nad ei saa väga palju aidata kuna kohtumine on tulemas ja ei tahaks poriseks saada.
Oh, hea küll, vaatab mis pärast tundi saab. Õnneks sattusin ühte lauda istuma ühe noore meesterahvaga. Kasutasin juhust ja palusin abi. Tuli rõõmuga. Esimese hooga istus autosse ja kallas minu poriga üle. Siis proovisin mina. Ei midagi. Uuris ja puuris, kartis kingi mustaks teha. No tõesti, väga porine oli. Mul oli selleks ajaks juba ükskõik, tahtsin lihtsalt välja saada. Lõpuks tõi ta kuskilt mingeid papitükke ja proovisime nendega. No, ei läinud kuhugi. Lõpuks läks ja tõi 20 mintsa nööri. Istusin autos ja hoidsin pöialt, et inimesed Kazastanis ei tee niimoodi teistega nalja (mine sa kõiki neid väljamaalasi tea). Ja niimoodi saimegi mu välja. :)
Pärast oli murust ehk siis mudast kahju. Koledaks läks ju.

"Normaalne talv"

Et pole siin midagi, talv on.
Põllud on rohelised ja lambad karjamaal. Lapsed kannavad ikka väljas olles pusa ja kui vanemad ei vaata on veelgi õhemalt. Pereema istutab väljas taimi ümber ja kallab kastidesse seemneid.
Ainsana olen mina järjekindel ja topin välja minnes alati salli, mütsi ja kindad kaela, pähe ning kätte. Sest talv on ju.


Vist minu soojeim talv.

Kui mõni mees on vahepeal täiskasvanuks saanud :)

Nimelt nägin täna telekas Mr Beani. Teate ju küll teda. Blackadderi ja Mr. Beani ja nii mõnegi muu seriaali või filmi tobe-naljakas osatäitja. Aga teate, ta oli selle ajaga palju täiskasvanumaks saanud ja nägi isegi arukas välja :) Tõsiselt.
Naljakas kuidas mõne näitleja tuntumad filmid talle ka päriselu identiteedi annavad :)

Tuginedes pikaaegsele meedia jälgimisele

küsiksin ma, et kas need inimesed, kes meedia väljaannetes kirjutavad saavad mingisuguse naudingu kui tirivad ajalehtede kaanele kõik, mis on languses, mis on kadunud, mis on halvasti jne.
Ok, ma saan aru, et lehed on vaja kuidagi täita ja palgad müüginumbritelt teenida. Aga, kas neil endal paha ei hakka? Kas nad ei tea, et lugejad selle lugemisest küll naudingut ei saa. Pigem midagi muud, mis väljendub hirmuna, teadmatusena ja masendusena. Hakatakse mõtlema, et kõik ongi halvasti ja sellega luuakse endale veelgi kurvem reaalsus. On ju iga loetud, kuuldud sõnal ja mõeldud mõttel suur jõud, mis kujundab inimese oleviku, tuleviku. Lisaks otsivad inimesed muutuste ajal uut identiteeti. Miks on neile vaja pakkuda mõtteid, olemust, mis ei vii teda enam edasi vaid tekitavad enesehaletsust, ettevõtmatust, masendust?
Kunagi oli mul mõte, et tuleks luua positiivsete mõtete ja uudiste portaal, mille tegijaskonnale oleks selles projektis osalemine suur positiivsuse teraapia, sest üles läheksid vaid need, mis on tõsiselt positiivsed ja häid mõtteid, tuuli loovad. Seega peaksid kõik tegijad oma mõtete sagedust tõstma madalamalt kõrgemale. Kui veel arvestada seda, et me mõjutame inimesi enda ümber nn nähtamatult (endast nähtamatult väljaandes), siis juba enda positiivsuse laiendamisega ning ülesriputatud heade uudiste lugemisega, kellegi teise poolt, suudame me mõjutada rohkem inimesi, kui esialgu arvata oskame.

Aga et siis need kirjutajad ning lugejad. Olenevalt lugejast on see lihtne, mõnel lihtsalt läheb kogu info ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Teisel võib muidugi midagi kuhugi kinni jääda ning kummitama jääda, kolmandad võivad aga otsida kinnitust faktile, et kõik ongi p*s kui p*s ja usuvad kõike, ka ridadevahelist. Ideaalsel juhul ma soovitaks üldse mitte lugeda ja leida lähim kamin, kus leht ära põletada. Lugeda ma soovitaksin muidugi neid lehekülgi, kus on head uudised - kes abiellub, kellele sündisid kaksikud, kes sai lotovõidu ja kuidas keerulisel ajal ennast mitte vaesena tunda ning kuidas oma ligimestele öelda, et nad on meile ikka väga kallid olenemata sellest, et ta pidi auto vahetama väiksema vastu ja palganumber tõmbus kokku. Ühesõnaga tuleks valida, mida lugeda ja mitte kõike endasse võtta.
Aga kirjutajatega on minu meelest raskem, sest peavad nad ju päevast päeva kogu selles uudisevoos elama, kõige põrutavamalt halvema välja valima (sest kardetakse, et muidu leht äkki ei müü) ja siis mitu korda veel kogu infohulga endast läbilaskma, et sellest lugu vormida. Kui keegi veel ei usu, et mõeldud mõtted ja endast läbilastud sõnad meid sisemiselt ära ei söö, siis toon näite Will Smithist (näitleja), kes täna hommikul televisioonis esines. Teemaks oli muidgi tema uus film, kus ta kehastab nn pahade poolt. Nimelt rääkis ta, et tal oli raske kogu see kurjuse pool pärast võttepäeva endast välja saada kuna ta oli rolli nii hästi sisse elanud. Ühel hetkel oli ta oma poeg talle isegi öelnud, et sa näed välja nagu segane.
Ühesõnaga, inimesed, kes peavad negatiivseid asju igapäev endast läbi laskma, et omale leiba teenida, need vajavad varsti abi. Kui nad juba nüüd ei vaja. Muidugi on hea olla kõigega igapäevaselt kursis, aga kas iga pisiasi on just oluline?

Otsaga taas tagasi

Olen nüüd jälle tagasi vanal heal Inglismaal. Tegelikult on isegi juba 5 päeva kogunenud. Algusel seni pole viga, kuigi Eestis olles ei tahtnud kohe üldse tagasi minna. Lennujaamast bussiga edasi orienteerudes tervitas mind kohe mõnusa humoorimeelega ja väga sõbralik bussijuht, kes tegi mu Inglisaale naasmise palju sujuvamaks kui olin ettekujutanud. Lisaks on siinsed ilmad viimasel ajal olnud toredalt lumised, sarnaselt Eestis olnul, ja see on ka tagasikohanemise palju lihtsamaks teinud. No ei tahtnud tulla porisesse ja rohelisse, kuid külma kohta. Ja inglise keelt on hetkel kuidagi nii raske rääkida. Sõnad lihtsalt ei tule välja. Eks tuleb ennast jälle joonele aidata :)

Kirjutamise vahepeal kogunenud mõtetest kuuleb/loeb hiljem kui nad küpseks on saanud.

Parem riputan siia ülesse mõningad pildid mu tänasest jalutuskäigust koertega :) Nagu näha oli väga ilus ja lummav valge valgus ja külmunud loodus.

Kullakesed

super head ja ilusat ja kõikide unistuste täitumisi uude aastasse!

Ümberringi võib olla igasugust jama, aga meie läheme edasi, eks ju! Ärge laske lärmil ennast häirida.