küsiksin ma, et kas need inimesed, kes meedia väljaannetes kirjutavad saavad mingisuguse naudingu kui tirivad ajalehtede kaanele kõik, mis on languses, mis on kadunud, mis on halvasti jne.
Ok, ma saan aru, et lehed on vaja kuidagi täita ja palgad müüginumbritelt teenida. Aga, kas neil endal paha ei hakka? Kas nad ei tea, et lugejad selle lugemisest küll naudingut ei saa. Pigem midagi muud, mis väljendub hirmuna, teadmatusena ja masendusena. Hakatakse mõtlema, et kõik ongi halvasti ja sellega luuakse endale veelgi kurvem reaalsus. On ju iga loetud, kuuldud sõnal ja mõeldud mõttel suur jõud, mis kujundab inimese oleviku, tuleviku. Lisaks otsivad inimesed muutuste ajal uut identiteeti. Miks on neile vaja pakkuda mõtteid, olemust, mis ei vii teda enam edasi vaid tekitavad enesehaletsust, ettevõtmatust, masendust?
Kunagi oli mul mõte, et tuleks luua positiivsete mõtete ja uudiste portaal, mille tegijaskonnale oleks selles projektis osalemine suur positiivsuse teraapia, sest üles läheksid vaid need, mis on tõsiselt positiivsed ja häid mõtteid, tuuli loovad. Seega peaksid kõik tegijad oma mõtete sagedust tõstma madalamalt kõrgemale. Kui veel arvestada seda, et me mõjutame inimesi enda ümber nn nähtamatult (endast nähtamatult väljaandes), siis juba enda positiivsuse laiendamisega ning ülesriputatud heade uudiste lugemisega, kellegi teise poolt, suudame me mõjutada rohkem inimesi, kui esialgu arvata oskame.
Aga et siis need kirjutajad ning lugejad. Olenevalt lugejast on see lihtne, mõnel lihtsalt läheb kogu info ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Teisel võib muidugi midagi kuhugi kinni jääda ning kummitama jääda, kolmandad võivad aga otsida kinnitust faktile, et kõik ongi p*s kui p*s ja usuvad kõike, ka ridadevahelist. Ideaalsel juhul ma soovitaks üldse mitte lugeda ja leida lähim kamin, kus leht ära põletada. Lugeda ma soovitaksin muidugi neid lehekülgi, kus on head uudised - kes abiellub, kellele sündisid kaksikud, kes sai lotovõidu ja kuidas keerulisel ajal ennast mitte vaesena tunda ning kuidas oma ligimestele öelda, et nad on meile ikka väga kallid olenemata sellest, et ta pidi auto vahetama väiksema vastu ja palganumber tõmbus kokku. Ühesõnaga tuleks valida, mida lugeda ja mitte kõike endasse võtta.
Aga kirjutajatega on minu meelest raskem, sest peavad nad ju päevast päeva kogu selles uudisevoos elama, kõige põrutavamalt halvema välja valima (sest kardetakse, et muidu leht äkki ei müü) ja siis mitu korda veel kogu infohulga endast läbilaskma, et sellest lugu vormida. Kui keegi veel ei usu, et mõeldud mõtted ja endast läbilastud sõnad meid sisemiselt ära ei söö, siis toon näite Will Smithist (näitleja), kes täna hommikul televisioonis esines. Teemaks oli muidgi tema uus film, kus ta kehastab nn pahade poolt. Nimelt rääkis ta, et tal oli raske kogu see kurjuse pool pärast võttepäeva endast välja saada kuna ta oli rolli nii hästi sisse elanud. Ühel hetkel oli ta oma poeg talle isegi öelnud, et sa näed välja nagu segane.
Ühesõnaga, inimesed, kes peavad negatiivseid asju igapäev endast läbi laskma, et omale leiba teenida, need vajavad varsti abi. Kui nad juba nüüd ei vaja. Muidugi on hea olla kõigega igapäevaselt kursis, aga kas iga pisiasi on just oluline?
diasporaa
14 years ago
No comments:
Post a Comment