Mõnikord tahaks joosta endast välja ja näha ennast kõrvalt. Kuhu suppi sa oled ometi sattunud. See pole aga võimalik ning elu koos oma lugematul arvul esile kerkivate keerdkäikudega kisub sind kaasa ja alles kunagi hiljem saad sa aru miks mõni asi hea oli.
Võid ju üritada enda samme sättida mõistuse järgi, aga mingil hetkel tahab süda oma osa saada ning siis tuleb end üles raputada tardumusest ning leida tasakaal taas ehk balanseerida korraga kahel latil ja kusjuures väga hea oleks kui kõik toimuks ka õnnelikult.
See kõik on keerukas, raske, aga õnnestumisel saab see olema kõik, mida soovida üldse.
Mhh, filosofeeriks siin edasi, aga töö vajab tegemist :)

Professor unustamises

Taaskord sain hakkama oma elu vürtsitamisega.

Helistasin Tartusse Vahurile. Lõpuks kui sekretär mu temani ühendab hüüan rõõmsalt telefonitorusse: Tere, mina, Vahur, siin! Õnneks suutsin asja ruttu oma hommikuse unisuse kaela ajada ja teemadega edasi minna. Vean aga kihla, et tema muigas seda meenutades terve päeva.
Nojah, minu nali Mihklile Siimu nime all käratamises on juba seal aegumatu.

Tundub, et üks minu olemasolu eesmärk siin ongi teiste inimeste lõbustamises. Minuga ikka juhtub asju ning naljakad tähelepankuid okskan ka omaarust kogemata teha. Õnneks suudan enda klouni seisuses veel hästi vastupidada ja osata ennast ka kõrvalt näha. Pluss naer on alati jääsulataja ning heatuju tooja.
Peaasi, et nalja saaks.

Ma juba tunnen ...

kuidas Tln oma energiaga on vallutamas mu mõtted, käed ja jalad. Väga mõnus :D
Tahaks veel rohkem jõuda ja korda saata!
Nüüd ei saa ma tõesti aru, miks ma sinna Tartu läksin. Vajasin vist vaheldust ja vaikust. Ahh, tglt pole ma siin midagi kaotanud, vaid võitnud :D Mine tea, äkki järgmisena lähen nt Hiiumaale või hoopis Kilingi-Nõmmesse, aga siis peab mul väga hea põhjendus olema - nt mu must taust ei lase mul enam rahulikult elada ja elan pidevalt inimröövimi hirmus või pean linnast lahkuma isikliku pangaröövi asjus. Kindlasti on olemas ka neid teisi, mitte nii väga ohtlikke juhtumeid, aga hetkel ei tule mul neist ükski klaviatuurile.

No eks näeb seda asja ....

Vb viin ellu hoopis alternatiiv-ekstreemse plaani - teen soovahetusoperatsiooni ning sõidan Tiibetisse mungaks ja hakkan teisi inimesi teenima.

Vahelduseks veel üks Kareva luuletus -

Võta mind vahel kui võileiba,
siis kui on kiire,
naudi kui austrivaagnat,
kunstiteost, kui on aega.

...

Ja rohkem sõnu polegi vaja, või siiski?

Aga teate, vahel on päris vahva vähe segane olla ning segaseid postitusi kirjutada :D

Septembris kõik on uus ...

Täiesti õudne lugu taaskord - september jälle. Ja vanast harjumusest (mis ta ikka olla võiks) tahan jälle kooli minna. Seekord siis kõrgemat kraadi tagaajada. Tglt pole see kõrgem kraad mulle just väga oluline, aga mulle meeldiks just see protsess -uued huvitavad ained, inimesed, võimalused. Kuigi jah, sõbrantsi kommentaar, et sellisel juhul kahe aasta jooksul mul isiklikku elu ei saagi olema, hirmutab ja vägagi. Hetkel mõtlen veel positiivselt .... aga kas hiljem kahetsen. Nojah, lootus pidi siiski lollide lohutus olema :P

Eile tegin teoks oma lubaduse - osta enesele luuleraamat. Kas pole naljakas. Valik sattus Kareva Aja kujule. See on selline auguga ilus raamat. Sattusin seda mugavalt kohe ka poes lugema - pool tundi teist reaalsust kohe karanteeritud. Üks näide sealt:

Korgid lõi läbi. Ja närvid.
Rahadest rääkimata.

Tühjas pimedas toas
silitad musta kassi,
kes nurrub sädemeid.

Nende valgel näed järsku,
mis on.


Nojah, oleks see kõik vaid nii kerge. Aga siiski mõnikord ju sähvatab sellegipoolest, või kuidas :P
Mõnikord on mul kahju, et ma ei oska luuletada või muusikat komponeerida. Oskan vaid torusid sättida. Milline maisus.