Professor unustamises

Taaskord sain hakkama oma elu vürtsitamisega.

Helistasin Tartusse Vahurile. Lõpuks kui sekretär mu temani ühendab hüüan rõõmsalt telefonitorusse: Tere, mina, Vahur, siin! Õnneks suutsin asja ruttu oma hommikuse unisuse kaela ajada ja teemadega edasi minna. Vean aga kihla, et tema muigas seda meenutades terve päeva.
Nojah, minu nali Mihklile Siimu nime all käratamises on juba seal aegumatu.

Tundub, et üks minu olemasolu eesmärk siin ongi teiste inimeste lõbustamises. Minuga ikka juhtub asju ning naljakad tähelepankuid okskan ka omaarust kogemata teha. Õnneks suudan enda klouni seisuses veel hästi vastupidada ja osata ennast ka kõrvalt näha. Pluss naer on alati jääsulataja ning heatuju tooja.
Peaasi, et nalja saaks.