Septembris kõik on uus ...

Täiesti õudne lugu taaskord - september jälle. Ja vanast harjumusest (mis ta ikka olla võiks) tahan jälle kooli minna. Seekord siis kõrgemat kraadi tagaajada. Tglt pole see kõrgem kraad mulle just väga oluline, aga mulle meeldiks just see protsess -uued huvitavad ained, inimesed, võimalused. Kuigi jah, sõbrantsi kommentaar, et sellisel juhul kahe aasta jooksul mul isiklikku elu ei saagi olema, hirmutab ja vägagi. Hetkel mõtlen veel positiivselt .... aga kas hiljem kahetsen. Nojah, lootus pidi siiski lollide lohutus olema :P

Eile tegin teoks oma lubaduse - osta enesele luuleraamat. Kas pole naljakas. Valik sattus Kareva Aja kujule. See on selline auguga ilus raamat. Sattusin seda mugavalt kohe ka poes lugema - pool tundi teist reaalsust kohe karanteeritud. Üks näide sealt:

Korgid lõi läbi. Ja närvid.
Rahadest rääkimata.

Tühjas pimedas toas
silitad musta kassi,
kes nurrub sädemeid.

Nende valgel näed järsku,
mis on.


Nojah, oleks see kõik vaid nii kerge. Aga siiski mõnikord ju sähvatab sellegipoolest, või kuidas :P
Mõnikord on mul kahju, et ma ei oska luuletada või muusikat komponeerida. Oskan vaid torusid sättida. Milline maisus.