Mis saaks rohkem vabadus olla :D

Tehtud Beogradi kindluse turjal

Kunagi oli soovi korterikesest pilte näha. Soovitan väheke kannatada, küll näeb neid ja saab külaski käia. Seni panen siia ühe pildikese, et saaksite ikka aimu, et ma vaid enda huvitavamaks tegemiseks pidevalt remondist ei pasunda. Kõik siiski vaikselt liigub, kuigi enamus ajast lastakse mul lihtsalt ilus olla. Kui nad vaid mulle haamri ja sae kätte annaksid, küll nad siis näeksid kuidas töö lendab ;)

Veel üks küsimus. KAs leegi teab, kus saaksin väärtfilme laenutada või lihtsalt ligipääsu nende varalaekale?

Kõigepealt lootsin pool laupäeva, et saan aega netti minna ja väheke kirjutada. Lõpuks selgus, et juhe oli üldse katki läinud. Õnneks möödus pahameel kiiresti ning asendus uudishimuga värvi-sein-shokolaadipruuniks ja kas-jääb-nii-nagu-mõtlesin. Alguses ehmatasin ära, et kas tõesti nii lahja ja nii laiguline, kuid kui olin juba kolmandat korda üle värvinud omandas sellise õige shokolaadi tooni. MMMMmmmmm. Mulle mõjub juba selle värv, söömine ei tundu üldse vajalik.

Tundub, et olen siin igasuguste sisustusmõtete kiirteel. Üks mõte tuleb-teine läheb, kusjuures vahepeal on selline periood, kus katsetan seda varasemat mõtet ettekujutada. Olen endas avastanud ruuminägemise ja ettekujutuse alge. Väga kihvt. aga teised ei pruugi alati mu ettekujutustest aru saada, but working on it :P

Nüüd on mul üks mõte seoses vildiga. Kas keegi teab, kus saab vilti osta? kangapoodi küsima ma pole veel jõudnud. Aga on kellegil mõtteid?

Sisustamine on tüütu ja nõme tegevus kui sulle öeldakse, et te saate selle kapi, aga peate kuskil 6 nädalat ootama või kui öeldakse, et võimalik, et saate selle diivani, aga me ei oska soovitud värvi teile karanteerida ja järgmine laadung peaks tulema kuskil enne aasta lõppu. See tuleb ju Hiinast.

Siis pole ime kui ma eile ennast väheke ruineeritult tundsin...............

Täna hommikul leidsime auto aknalt suure kastani lehe.
Lapsed, sügis hiilib meie maale :)

Tagasi, tagasi olen ma ... sealhulgas tagasi sügis ka on

Nii, nagu taaskord kuuldus mu kõrvu kahtlus, et mu blogi olla välja surnud. Ei surnud pole ta midagi, oli vaid väheke puhkusel. Sel ajal nagu üldse ei tahtnud arvutit näha ja sealhulgas ka veel midagi mõelda, aga noh, siiin ma nüüd olen ja tahan pakkuda teile väikest lugemispausi päevasest tööajast :P

Aga mu korterike kujuneb. Oleme sees juba teist päeva. Kuidagi hästi mõnus tunne on seal. Eks see nendest kõrgetest lagedest ja kihvtist aknast tulene. Ümbruskond pole veel väga heas skaalas. Aga anname talle väheke aega kujuneda, eks ;) Täna nt ärkasin juba viiest, sest üks purjus vene tibi arvas paremaks oma maailmavalu läbi kõva karjumise ja akende lõhumise väljendada. Lõugas kuskil 7ni kui pidime üles ärkama. Igatahes üks värskendav vahepala vahelduseks.
Ma hetkel pilte ei pane ülesse. Eks kui külla tulete, siis näete, muidu jõuavad teil tekkida ootused ja ma ei saagi teid üllatada ;) Tegelikult peaks teile majast pildi üles panema, siis kunagi teate tulla, aga parem siiski vist mitte. LAs olla ka see üllatuseks. Tegelikult oleksin muidugi võinud üles panna pildi korterikese kunagisest seisukorrast, aga kahjuks jõudis ema hävitajalik pool ette kui ta leidis, et tapeedile saab küüned taha ajada ja nii ta kogu selle krempli maha ka tõmbas.
Kusjuures seda remonti siin tehes on igal sammul välja tulnud, et nn remont, mis kinnisvaramaakler ja omanik v heaks ja ilusaks pidasid, oli igati mäda. Isa kui vana remondi- ja ehitusekala muigas ja ahastas igal sammul. Räigem viga seisnes nt selles, et köögis kapi ja seina vahelt oli vesi minema pääsenud ja nii ujutanud pool elutoa põrandat üle. Muidugi kõik hallitas. Lisaks igasugused ehedad näited, et kuidas tegelikult remonti ei tehta. Õppisin jälle :)

Nüüd tegutsen aktiivselt sisustamisega. No teate, see pole ka teps lihtne. Varem pole ju kogemust olnud ja kohe ju ei oska ka öelda, et kuhu mida tahaks. Eriti ajas pea valutama pistikute ja lülitite asukoht ja arv. Pidin need kiirelt isale enne meie reisu ette andma, aga pärast tulin tagasi, siis ikka vaatasin, et natuke teistmoodi kui mina mõtlesin. Mis parata -> ise andsin kaheks nädalaks vabad käed.

Täna lähen ka siis kummutit ja kapikest tagaajama. See teekond sarnaneb päkapikuga, kes on maja ära kaotanud. Käid ringi ja otsid, aga päris oma ikka ei ole. Pakkumist nagu oleks, aga ikkagi tundub, et käid kõledas poes ning üritad pakutavaga oma visioonid klappima seada.

ok, hetkel tuleb veel mõned kümned minutid "tööd" teha ja siis pääseb taaskord sisustuspoodi. Kusjuures ma pean mainima, see meeldib mulle - oma majakese/mööbli tagaajamine ja nuputamine :)

Päikest rahe vahele

Ma siis nüüd jälle tagasi. See on lausa kohutav kuidas suvel aeg lendab veel kiiremalt kui rohkem töisetel ja kohustuste rikkamal ajal. Eks see ole vb ka see, et olen ise suviselt rohkem ettevõtnud ja viimasel ajal toimub ka millegipärast asju rohkem kui varemalt.

Praegu head uudised:
- kahe ja poole päeva pärast on reede!
- siis saab laupäeval kaua magada :)
- laupäeval saan korraks taas merele. Madruseks. Esmaspäeval juba käisin ühe ilusa katamaraaniga Naissaarel. Kahjuks päris purjetada ei saanud, sest sobivat tuult polnud ja seetõttu puksisime mootoriga. Lahe oli ikkagi. Enamus ajast lubati mind ka roolis olla, eks ma siis tähtsal näol vaatasin seal kaugusesse ja üritasin kursil püsida. Trasportisime kümneliikmelist seltskonda sinna Eesti naiste laulude kontserdile. Üks tüüp sealsest seltskonnast oli väga tuttav ja kui teda pidevalt Mardiks hüüti, siis sain aru ta võiks olla üks neist tuntud martidest - nääd perekonnanimi ei tule küll enam keelele. Läbi õnneliku juhuse sain ka võimaluse seda kontserti külastada. Hästi võimas oli - ma olin täitsa uhke, et olen ka ise naiseks sündinud. Milline power, milline müstika ja ilu. Kajuks polnud ma üldse mõelnudki, et seda võin vaatama sattuda ja seetõttu ei teadnud ma taustast midagi. Tükk aega läks aru saamiseks, et mis toimub ja mis mõte asjal on. Lauldi ikka vanades värssides ja muusikas, kiiguti, sünniti, surdi, naerdi, nuteti, oldi võimsad ja vägevad. Kigvt, kihvt. Kostüümid olid väga kohased ja valguse mänguga oldi ka vaeva nähtud.
Tglt juba teekond sinna Omari küüni oli omaette kogemus. Nimelt korjatakse seal rahvas suure furgooni taha kasti ning pannaks ajama läbi Naissaare Nõukogude võimu poolt nähtavalt puudutet metsa, taamal paistmas tsivilisatsioon nimega Tallinn. Tagasi tulles juhtusime nägema ka üht tuntavalt purjus kuid magavat meesterahvast - ühes käes viina pudel, teises mahl. Pidin karjatama - ka siin! Uskumatu. See et üle lahe "tsivilisatsioon" on jõudnud ka siia pisikesele saarele, tundus kuidagi kohatu ja piinlik.
Naissaarelt tagasi purjetades muutus seltskond järjest rohkem lõbusamaks - eelkõige just meesterahvad. Joodi ja söödi. Pakuti ka mulle valget veini, aga mulle see ei meeldi ja seetõttu põiklesin kõrvale. See veel puudus, et ma esimestel oma madruseks olemiste tundidel juba purjutama pistaksin.
Aga jah, nüüd on mul ette teada üks laupäevane mere sessioon ja üks esmaspäevane sessioon. Ootan juba põnevusega. Tahaks ikka sellest tuule värgist aimu saada ja osata juba vaid ninaga aru saada, et kusk ohasts see tuul puhub.

Oot, aga mis siis veel head on?
- suvi on
- sõbranna sai mehele pandud. Kirkilikult ja puha :)
- elu tegelikult on ilus
- ees on ootamas puhkus ja ka kolimine uude pessa. Täna leidsin enamvähem konseptsiooni oma pisikese pesa seintele ja radiaatorile -> mis värvid ja mis tapeet. Loodetavasti ta jääb ka püsima kuni järgmise korrani ;) või siis veel vähem aega

Pahasti/kurvalt on see, et meie vanaema lahkus õnnetult siit ilmast. Ma lohutan ennast sellega, et nüüd on tal palju parem - pole muresid, pole valusid. On vaid õppetund elatud elust. Nägin teda veel hiljuti unes, kus helistas mulle ja ütles, et kui kallis ma olin. Ma siis kisendasin talle vastu, ise samal ajal ärkvele ehmatades. Kõik tundus olevat nii reaalne ja tõeline. Kummalisi hetki juhtub elus, kus nagu balansseeriksid reaalse ja ebatõenäolise vahel ning raske on aru saada, kus läheb piir või kas üldse me peaksime sellest piirist nii väga kinni hoidma. Kas me sellest piirist karmilt kinni hoidmisega endal mõningaid võimalusi ja teekondi ära ei lõika?
Aga sellesse usun ma küll, et peale reaalse maailma on olemas ka vähemalt üks mitte nii reaalne maailm, kus toimub ka midagi ning mida me alati ei oska tähele panna ning mõtestada. Miks mõned inimesed ei taha tunnistada, et vb on olemas ka nn nähtamatu maailm? Armastus on ju ka olemas, aga me ei näe seda. Kas kõike peab alati saama oma käega katsuda? Sest armastusse me ju tahame uskuda ja usutaksegi rohkem-vähem. Ka sõnade tagant ja ridade vahelt otsime me mõnikord mõtet, ometi me ei saa neid puudutada. Või mis on õnn? Tavaliselt see pole ju materiaalne ese, või kuidas?

Ja siis olen ma vahepeal kaasa elanud ühe blogija kurvale saatusele, mis ka mind mõtlema ning juurdma on pannud - kuidas hoida kalleid inimesi ja mis piirini olla nõus tegema kompromisse, et enda mina päris mitte ära kaotada.

Mhh, elu on nii keerukas ja kurviline kuid iga kurvi tagant võib tulla üks särav lilleaas, mis kurjad ja sügavad metsad meelest pühib.
Edasi kentucky poisid -> järgmiste ekstaasideni päikeses ;)

Niiii, et see punane seelik siis nüüd ära kaoks ;)

Eile sain võtmed kätte!!! Korter on aus ja hea :D Väga nunnu igatahes. Nüüd siis hakkan vaikselt mõtlema ja seedima, et mida sinna sisse viia. Kuna korter on pisike, siis õnneks sinna palju asju ära ei mahu ja seetõttu tuleb veelgi hoolikam olla.
Vahepeal unistasin, et võiks olla üks ilus nurgadiivan, aga see võtaks liialt palju ruumi. Mõtlesin, et võiks olla ilus suur laud, aga ka see võtaks liialt ruumi. Ühesõnaga keskendun asjade mini suurustele ja võimalikult suurele kompaktsusele. Mõnus nuputamine anyway.

Suvi pole jõudnud alatagi kui juba üks mõnus asi läbi sai. Nimelt purjetamine. 6 lühikest tundi ja otsas ta oligi :( Sellesse 6 tundi mahtus samas kaks ekstreem-ilmaolukorda. Kohe esimesel tunnil saime tubli sahmaka vihma ning neljandal oli meie tuule kiirus üle 12 m/s (samal ajal õpetaja rääkis, et selle tuule juures tavaliselt jäetakse juba tunnid ära). Aga kihvt oli sigavingelt.
Viimasel tunnil suutsin lõpuks ikkagi õpetajale ühe "aruka" õpilase mulje jätta. Nimelt hakkasin nööriotsi kokku pakkima enne kui puri all oli - no on ikka tibi küll. Pean tunnistama, et oleks hea meelega kajutisse ära vajunud.

Eks hoian teid kursis oma sisustus-mure/probleemidega ;)

Üheks naiseks olemise võlu valu on kindlasti see, et aegajalt me kipume ostma endale ilusaid kingakesi ja me tahame nad ka kohe siis jalga panna - ilma parajaks kandmiseta, onju. Sest mis nad ikka seisavad kui õues on täpselt õige ilm nendeks ning sobiv outfit ka olemas.
Ja pärast sellist kiirelt-varba-otsa-ja-õue juhtumit ma kirun ennast - pidin ma jälle uued jalanõud jalga panema ilma sisse kandmata. Nii ka nüüd siis :(
Leidsin imenunnud baleriinisussikesed, pidin nad ju kohe ka jalga panema ja need mõnesajad meetrid, mis hommikul tööle pidin kõndima, võtsid juba mu kannad verele. :( Et ma ka kunagi ei õpi :( Aga eks ma kõnni nüüd siis aeglaselt - saangi ilma ja inimesi nautida :P
Eile sibasin aeglaselt ja mõnuga ka Panga vahet. Tegin ära oma elu esimese laenulepingu. Eks siis paistab, mis välja tuleb. Ootan juba väga, et saaksin oma pisikesse korterikesse sisse, et siis kohe avastada, et siin on tglt nii vähe ruumi ;)
Eile kui pangast tagasi jalutasin üritasin kiivalt variata oma rohelist kotikest teiste inimeste eest, et nad ometi aru ei saaks, et just andsin sõrme pangale. Raske on kohaneda mõttega, et olen ka nüüd rahaori. Samas ega Eesti riigis hetkel noor inimene muud moodi saa oma elualustada kui ta laenu ei võta :( või kui ta pangaröövel pole :P

Aga saage siis mõõdukalt pruuniks ;)

PS! fännide toetust on ülimalt mõnus tunda :D

Ja taas tagasi tänu arvuka lugejaskonna nõudmistele ;)

Vabandust teile mu kallid lugejad, et viimastel aegadel nii laisk olen olnud ja kirjutamise asemel vaid mõtteid mõlgutanud. Kõik on korras ... nüüdseks :P PAlju asju oli vahepeal, mis tuli paika panna ja millega kohaneda ning üks mõnus stressipallike üleelada. Tglt sain blogi viimaste postistuste jooksul aru ka, et olen liialt sinisilm ja optimist (väheldaste negativismi joontega), et mõtlesin endale anda väheke aega taaskord täiskavanukmaks saada. Eks näe - kas õnnestus ;)

Aga, teate, nii palju on viimasel ajal juhtunud, et ma kohe ei teagi, kust peale hakata. Alustaks äkki sellest, et ostan endale ühe pisikese ühetoalise korterikese Põhja-Tallinna. Kõik - keskkond, meri, maja, korter on igati bueno. Maja muidugi peab väheke seest ja väljast kõpitsema, aga ...... siis on ta küll üli vinge. Hetkel unistan ilusast heledast diivanist ja kenast tapeedist ning mõtlen välja skeeme kuidas omi asju sinna ära mahutada. Ma usun, et see saab olema üks mõnus pesa järgmiseks (vähemalt) kaheks aastaks. Ahjaa, ma vist ei mainiud, et korteril on 3,4 m kõrgusega seinad, paksud kivi müürid ja prantsuserõdu :D

Keegi pautinud on? :) Kui on, siis teab, mis võiks olla mu uus harrastus :) Nimelt purjetamine. Nii üli vinge - kui muidugi sellest tuulesuunast ometi aru saaks. Õpetaja mõtleb, et me kohe oleme nii tundliku nina ja kõrvadega, et automaatselt mõikame, et kus tuul puhub. Tundub, et isegi need lõngakesed seal trossidel näitavad vahel aiateibaid. Aga tõesti, tõesti purjetamine on super. Maa peal olles ikka aegajalt mõtled, et miks me ometi ei kõigu. Lugesin just õpetaja saadetud kirja, kus ta otsis vabatahtlikku ühe purjeka Kieli trasportivasse meeskonda. Krt, aeg ei sobi üldse :( Muidu läheks.

Ei tea, millest see on ... ilmselt siiski kevadest ... , aga kõik tundub võimalik ja imevahva :D Sess sai ka eilsega läbi ja mida sa hing veel igatsed :)

LAseme aga edasi ja vaatame, mis suvi toob;)

PS! mu töökaaslane on ikka jätkuvalt imelik - mehe kohta vist blondiin ei sobi öelda .........

Täna ma nägin mega lühikese punase seelikuga tibi. Jalad oli kenad tõesti :D
Mind valdas hoopis uudishimu, et kuidas ta küll kummardab ... ... ... ei kummardanudki.
Lippas hoopis Salocentri uksest sisse. Eks ikka mõne pikema hilbu järele;)

Kevad on nii vahva. Inimesed lähevad lolliks, tuulekesed puhuvad ja päike särab;)
Tähtajad kukuvad. Seewald, mis Seewald ilma Paldiski maantee seinteta .. ... ...
Pidage vastu ;)

Haiku Kevadele

Meeltega tuntav
õhus sala on ootust
kevad oo kevad

Haiku

Õhukanalid

mu päev ja leib leidub

neis kahes kriipsus

Teate, kui hea on vahelduseks kui sul on aega ka enesele ja oma mõtetele. Viimased kuu aega sai sebitud ja askeldatud hoolega nii Vabariigi aastapäeva, talvepäevade kui ka Põhjadraama tarbeks, et aega endale ja sõbrantsidele praktiliselt polnudki. Nüüd mul siis lõpuks on see aeg, aga mitte kauaks .... õppetöö nõuab juba oma osa.
Keegi kuskil kunagi ütles, et inimene on siis õnnelik kui tal on tegemist ning võiks isegi öelda, et tal on raske (sest siis tal on pidevalt huvitav). Jagan täiesti tema arvamust (kahjuks ma oma haugi mäluga ei mäleta enam tema nime). See aeg, mis ma siin Tallinnas olen olnud alates augustist, on olnud keerukas ja raske, aga ma pole varem nii rahul endaga olnud (võiks isegi öelda, et õnnelik). Hea näide, et inimesele pole õnneks muud tarvis kui pisikest kohta oma hambaharjale, häid inimesi ja palju ideid ja tegemisi. Nojah, tegelikult on vaja ka head tervist sinna sekka.
Mulle jääb suuresti arusaamatuks tänapäeva ühiskonna hoiak uuele suuremale autole, majale, palga numbrile kui tegelikult on ammu teada, et see ei tee inimesi õnnelikuks. Vaid vangistab numbrite ja panga maailma. Vabadus on üks inimese põhi õigusi ja miks me peaksime ennast vabatahtlikult taas orjastama ....
Vabadus on väärtus omaette.
Lähengi täna uurima, mis saab minu vabadusest merelainetel...

No ma ei saa .... ta ikka pole endale oma mälupulka muretsenud :S
Kiusuks mõnel hetkel ütlengi, et sorry koju jäi - tahaks näha, mis ta siis teeb.

Super! Põhjadraama on läbi! Tundub, et igati edukalt.

Eriti jäi meelde:

• sa võid kui täpselt ja omaarust väga hoolikalt kõik ette planeerida, siis see ei tähenda, et midagi untsu ei lähe. Aga see on normaalne ja asju annab alati ümber mängida

• alati oskab keegi üllatada

• meie sketšid lähevad inimestele peale

• meie pallikava läks inimestele peale

• zürii oli super

• terve taustajõu armaada tegi head tööd

• väga kõrgelennulistest etendustest on ikkagi raske aru saada

• bänd (Mindless) oli super

• hilisöine bussitranspordi mõte töötab siiani

• rahvast oli palju

• rahulolevat rahvast oli palju

Nüüd lööks rahulolevalt väheke nurru ning mõtleks edasi, mida kavva võtta.

Ahjaa, juukseid hakkan ka tagasi kasvatama, mis stressi tõttu välja tulid.

PS! Hetkel usun, et kohtume Glehnis järgmise aasta märtsis jälle ;)

Ma olen ikka vahel nii kohutav romantik (võib lugeda ka sinisilm), et endal hakkab ka paha.
Üritan ennast parandada ... aastatega.
Hetkel vist parandub juba ka, kuna enam ma ei usu ... muinasjutte ja värke. Nii palju.
Tundub, et ei usu kõiki inimesigi. Mis on jama. Enesekaitse vist ....
Mõtlen vaid romantiliselt ... mis mul üle jääb.
Varsti on kevad, lootus on, et läheb paremaks ...

Mõnikord ma mõtlen, et elu võiks olla kui saksofoni muusika. Vastupandamatu. Ilusaid ja häid mõtteid tekitav. Kunstiteos igas helis.
Igal inimesel võiks olla kujutluses tema elu unistusi ja eesmärke kajastav muusikapala. Iga tegu reaalses maailmas täidaks iga järgmise noodi muusikas ja see kõlaks täiuslikult.
Iga ritta seatud heli motiveerib järgmist. Selles muusikas ei räägita kurbusest ja alandusest, selles räägitakse hoopis elamise rõõmust, kirest, õnnest ja armastusest. Sekka mõni vimka. Samas uskumatult ilus, ahvatlev ja mõnel juhul ka kurb. Lootustega.
Selline muusika, kus inimene armub taaskord oma enda elusse.
Kuulan siin Candyt ja armun taaskord endasse ja oma elusse. See on minu muusika ja minu pala. Kogu masendus, kurbus, alandus, segadus kaob. On tunne, et kõigega on võimalik hakkama saada …. väga hästi hakkama saada.
Juba viie päeva pärast on Põhjadraama. Hetkel tundub, et miski pole veel päris kontrolli all. Inimestel on pidevalt kiire. Minul on pidevalt kiire, aga head pidu tahavad kõik.
Aga las olen hetke veel armunud, enne kui satun argiellu homme, esmaspäeval ja töötan usinalt kuni pühapäeva varaste hommikutundideni ja pidutsen koos kallite ja heade inimestega. Loodetavasti on siis kõik sama ilus ja armun taas ;)

See on nii minu moodi kui minna õhtul kell 21.30 kinno filmi vaatama, siis ma jään poole filmi peal magama, mis muidugi ei tähenda, et film igavesti igav oleks. Oh ei.

Reedel sai käidud üle vaatamas Tudengimaja avamist. Kohal olid ka Vitsut, Savisaar ja Ratas. Viimane süütas tudengite auks ka Krambamuli tarbeks suhkru.
Savisaar ei saanud taaskordselt jätta mainimata tehtud asju ja Vitsut .... hmm ei mäletagi, rääkis ka midagi. Ühesõnaga kõik olid õnnelikud ja rahul uue kuue saanud majaga. Lootsid, et üliõpilased võtavad maja hästi vastu ja täidavad selle uue energiaga ja et ka maja kummitused kohanevad uute üürilistega.
Hoonet näidati meile ka seest poolt. Täitsa kena remont. Aga ma ei saa aru, et kuhu kõik need korbid ja orgid ära mahutatakse, kes sinna kõik koha saavad.
Aga kindlasti on neil seltsis segasem :D
Taaskord olid kõik õnnelikud! Ühed said ette näidata tehtud asju ja teised olid õnnelikud õige ajastamise tulemusena saadud uue kodu üle.

Mul on ikka „nii“ vahva töökaaslane (mees kellega ma päeviti koos elan ;)).

Kuna hetkel on vaid minul internet, siis ta käib minu arvuti taga. Küsib viisakalt ja puha.

Täna siis kirjutas kirja valmis ja tahab saata, aga ei lase. Paanika, maili aadressil midagi viga.

Ehh, vahva tüüp oli jätnud .ee mailiaadressi lõppu lisamata.

Ahjaa, mis teda tüütumaks teeb on see, et igakord peab ta minult mu mälupulka küsima. Ma ei saa aru, kas tal endal pole siis plaanis seda osta või tal lihtsalt meeldibki minult seda küsida.

Vat, kes me oleme ....

Vana-Kreeka kultuuris tähendas sõna idiotes inimest, keda huvitas ainult omaenda käekäik ning kes ei osanud ega tahtnud ühiskondlike probleemide lahendamisel kaasa rääkida.

Me oleme võrdlemisi primitiivsete oskustega ebatolerantne Euroopa perifeeria (me loobime homosid kividega, mustad on neegrid, mehed on targemad ja teenivad seetõttu rohkem, venelasele meeldibki räusata jne). Miks peaks andekas sakslane, rumeenlane, filipiinlane, venelane siia tulema?

Eesti poliitikud, ajakirjanikud, kultuuritegelased ja teadlased on sageli uhked selle üle, kui kõrgetel kohtadel on Eesti majandusvabadust hindavate indeksite järgi. Samas oleme Euroopa “esirinnas” ka järgmiste näitajatega: madal tootlikkus, kuritegevus, vangide rohkus, sotsiaalne kihistumine, meeste ja naiste sissetulekute erinevus, ökoloogiline jalajälg, jooksevkonto defitsiit, erasektori laenukoormus. Mis planeedil on need edukuse näitajateks? Meie majanduspoliitika on olnud lihtsalt vale. Majanduskasv on olnud geograafiline juhus – asume maailma juhtiva majanduspiirkonna, Skandinaavia külje all. Me oleme uhked oma maksusüsteemile ja rahandusele, ent ometigi maksustame Euroopa mõistes väga kõrgelt tööjõudu ja massiivne laenuraha sissetulek on toonud meile ka rahandusliku ebastabiilsuse – meie majandus on muutunud püramiidskeemiks ja kaotajaks saame olla ainult meie ise. Eesti on läbi kukkunud, me lihtsalt ei tea seda veel.

TEHTUD!

*PS. kirjutab Rainer Kattel EPL-is

„Mul on nii kiire ja mul on nii kiire ...“ on enamvähem kõigi pealinlaste vabandus. Kool, töö, huviring, trenn, kodu - on see ratas, kus meeleheitlikult kimatakse. Mõnikord veab, vaid kohapeal tiirlev ratas saadakse liikuma ja siis on tunne, et tõesti tehakse ära midagi suurt ja head (aga ei pruugi), mis muudab siinilmas midagi.

Tegelikult olen kurb, sest seekordne „must nädalavahetus“ röövis meie seast mu ühe väga vahva ja toreda klassivenna. See on naljakas ja nii inimloomuses mõelda, et kui ma ometi, siis kui teda viimati nägin, oleksin temaga rohkem rääkinud. Njah, selle asemel, et end purju juua oleks ju muidugi võinud teiste klassikaaslastega kooli kokkutulekul rohkem suhelda ning vastata nende hindavatele küsimustele, et kui kaugele keegi jõudnud on ja kes kellega elab ning meie Malle oleks saanud kindlasti taaskord mu õe kohta küsida (nagu ta alati teinud on) (pohhui see mina, peaasi, et mu õde ikka tema käpa alla tuleks). Njah, sellisel juhul vist pole ime kui leidsin parema seltskonna kuskil mujal olevat ning vb mõnel „heal“ küsimusel oleksingi vb liialt terav olnud.

Aga Taavi, olgu sul teed minna. See on vist mingi elu seadus, et sellised silmapaistvad inimesed võetakse meie seast varem ära. Usun, et sinust oleks tulnud kindlasti üks silmapaistev arhitekt!

Huvitav, kas on olemas sellist üleriigilist hoolivuse kampaaniat, mis puudutaks kõiki huvigruppe ja inimrühmasid või siis alternatiivina leiame kõik kihutajad-rullnoksid-pudrukuulid ning laseme nende lähedastel inimestel lihtsalt autoõnnetuses viga saada. Äkki nad siis hakkavad mõtlema rohkem oma spidomeetri numbritele ja hea õnne korral isegi valima neid madalamaid.

Hoidke ennast .......

Kurb tõdeda, aga olen viimasel ajal endas avastanud tüüpilise eestlase tunnusjooni, mis mind tglt täitsa hirmutab, sest siiani olen võidelnud ja vaielnud stereotüüpide vastu.
Nojah, nimelt olen avastanud endas nn karu-talvel joone - heameelega saadaks kõik inimesed (ka need ilusad ja head, kallid ja huvitavad) kuu peale ja nosiks enda ette mesikäppa ning ootaks kevadet. Oleks vähe egoist ja ülbik ning vahelduseks mõtleks vaid endale - nagu iga typical estonian.
Võin siikohal teha vaid sada oletust, kuidas ma siiamaani olen jõudnud. Kõige ilmsem põhjendus on kõik see eelneva nelja kuu sündmused, mis pärast mu päälinna kolimist toimunud on. Väga palju, väga intensiivselt, väga huvitavalt ja väga planeeritult ning planeerimata. Liiga palju infot lühikese ajaga ning nüüd ongi aeg aru saada, mis on olnud, mis on mõttes ja kuhu lähen. Nii, et kui väheke vaiksem ja kodune olen, siis peesitan mõnuga küünlavalgel ja kogun uut energiat.
Aga seda, miks teised typical eestlased karu-talvel sündroomi põevad ei oska mine küll öelda - vb on nende mantel külmavõitu, naine kuri, ülemus ebaõiglane, poliitikud rumalad või masenduse mõtted peas. Mine võta nüüd kinni. Teistes vigu näha on ikka kõige kergem.
Aga kui tahad päikest leida, siis SINA ise oledki enese jaoks see päike :D nagu ütles hiljuti üks väga huvitav inimene. Nii, et leia enese seest üles see päike ja ... sära enesele ja teistele :D

Mmmmm ...... uus aasta!

Uuel aastal uued tuuled, uued võimalused ja väljakutsed, uued inimesed ja plaanid. Kõik on võimalik! Jah!

Kõigile head ja veel paremat ning suurepärasemat uut aastat! Kalli ka!

PS! Kuulsin just hommikul, et Savisaar oli endale blogi asutanud :P Ehhee, kõik ongi võimalik!