Täna ma nägin mega lühikese punase seelikuga tibi. Jalad oli kenad tõesti :D
Mind valdas hoopis uudishimu, et kuidas ta küll kummardab ... ... ... ei kummardanudki.
Lippas hoopis Salocentri uksest sisse. Eks ikka mõne pikema hilbu järele;)

Kevad on nii vahva. Inimesed lähevad lolliks, tuulekesed puhuvad ja päike särab;)
Tähtajad kukuvad. Seewald, mis Seewald ilma Paldiski maantee seinteta .. ... ...
Pidage vastu ;)

Haiku Kevadele

Meeltega tuntav
õhus sala on ootust
kevad oo kevad

Haiku

Õhukanalid

mu päev ja leib leidub

neis kahes kriipsus

Teate, kui hea on vahelduseks kui sul on aega ka enesele ja oma mõtetele. Viimased kuu aega sai sebitud ja askeldatud hoolega nii Vabariigi aastapäeva, talvepäevade kui ka Põhjadraama tarbeks, et aega endale ja sõbrantsidele praktiliselt polnudki. Nüüd mul siis lõpuks on see aeg, aga mitte kauaks .... õppetöö nõuab juba oma osa.
Keegi kuskil kunagi ütles, et inimene on siis õnnelik kui tal on tegemist ning võiks isegi öelda, et tal on raske (sest siis tal on pidevalt huvitav). Jagan täiesti tema arvamust (kahjuks ma oma haugi mäluga ei mäleta enam tema nime). See aeg, mis ma siin Tallinnas olen olnud alates augustist, on olnud keerukas ja raske, aga ma pole varem nii rahul endaga olnud (võiks isegi öelda, et õnnelik). Hea näide, et inimesele pole õnneks muud tarvis kui pisikest kohta oma hambaharjale, häid inimesi ja palju ideid ja tegemisi. Nojah, tegelikult on vaja ka head tervist sinna sekka.
Mulle jääb suuresti arusaamatuks tänapäeva ühiskonna hoiak uuele suuremale autole, majale, palga numbrile kui tegelikult on ammu teada, et see ei tee inimesi õnnelikuks. Vaid vangistab numbrite ja panga maailma. Vabadus on üks inimese põhi õigusi ja miks me peaksime ennast vabatahtlikult taas orjastama ....
Vabadus on väärtus omaette.
Lähengi täna uurima, mis saab minu vabadusest merelainetel...

No ma ei saa .... ta ikka pole endale oma mälupulka muretsenud :S
Kiusuks mõnel hetkel ütlengi, et sorry koju jäi - tahaks näha, mis ta siis teeb.

Super! Põhjadraama on läbi! Tundub, et igati edukalt.

Eriti jäi meelde:

• sa võid kui täpselt ja omaarust väga hoolikalt kõik ette planeerida, siis see ei tähenda, et midagi untsu ei lähe. Aga see on normaalne ja asju annab alati ümber mängida

• alati oskab keegi üllatada

• meie sketšid lähevad inimestele peale

• meie pallikava läks inimestele peale

• zürii oli super

• terve taustajõu armaada tegi head tööd

• väga kõrgelennulistest etendustest on ikkagi raske aru saada

• bänd (Mindless) oli super

• hilisöine bussitranspordi mõte töötab siiani

• rahvast oli palju

• rahulolevat rahvast oli palju

Nüüd lööks rahulolevalt väheke nurru ning mõtleks edasi, mida kavva võtta.

Ahjaa, juukseid hakkan ka tagasi kasvatama, mis stressi tõttu välja tulid.

PS! Hetkel usun, et kohtume Glehnis järgmise aasta märtsis jälle ;)

Ma olen ikka vahel nii kohutav romantik (võib lugeda ka sinisilm), et endal hakkab ka paha.
Üritan ennast parandada ... aastatega.
Hetkel vist parandub juba ka, kuna enam ma ei usu ... muinasjutte ja värke. Nii palju.
Tundub, et ei usu kõiki inimesigi. Mis on jama. Enesekaitse vist ....
Mõtlen vaid romantiliselt ... mis mul üle jääb.
Varsti on kevad, lootus on, et läheb paremaks ...

Mõnikord ma mõtlen, et elu võiks olla kui saksofoni muusika. Vastupandamatu. Ilusaid ja häid mõtteid tekitav. Kunstiteos igas helis.
Igal inimesel võiks olla kujutluses tema elu unistusi ja eesmärke kajastav muusikapala. Iga tegu reaalses maailmas täidaks iga järgmise noodi muusikas ja see kõlaks täiuslikult.
Iga ritta seatud heli motiveerib järgmist. Selles muusikas ei räägita kurbusest ja alandusest, selles räägitakse hoopis elamise rõõmust, kirest, õnnest ja armastusest. Sekka mõni vimka. Samas uskumatult ilus, ahvatlev ja mõnel juhul ka kurb. Lootustega.
Selline muusika, kus inimene armub taaskord oma enda elusse.
Kuulan siin Candyt ja armun taaskord endasse ja oma elusse. See on minu muusika ja minu pala. Kogu masendus, kurbus, alandus, segadus kaob. On tunne, et kõigega on võimalik hakkama saada …. väga hästi hakkama saada.
Juba viie päeva pärast on Põhjadraama. Hetkel tundub, et miski pole veel päris kontrolli all. Inimestel on pidevalt kiire. Minul on pidevalt kiire, aga head pidu tahavad kõik.
Aga las olen hetke veel armunud, enne kui satun argiellu homme, esmaspäeval ja töötan usinalt kuni pühapäeva varaste hommikutundideni ja pidutsen koos kallite ja heade inimestega. Loodetavasti on siis kõik sama ilus ja armun taas ;)

See on nii minu moodi kui minna õhtul kell 21.30 kinno filmi vaatama, siis ma jään poole filmi peal magama, mis muidugi ei tähenda, et film igavesti igav oleks. Oh ei.

Reedel sai käidud üle vaatamas Tudengimaja avamist. Kohal olid ka Vitsut, Savisaar ja Ratas. Viimane süütas tudengite auks ka Krambamuli tarbeks suhkru.
Savisaar ei saanud taaskordselt jätta mainimata tehtud asju ja Vitsut .... hmm ei mäletagi, rääkis ka midagi. Ühesõnaga kõik olid õnnelikud ja rahul uue kuue saanud majaga. Lootsid, et üliõpilased võtavad maja hästi vastu ja täidavad selle uue energiaga ja et ka maja kummitused kohanevad uute üürilistega.
Hoonet näidati meile ka seest poolt. Täitsa kena remont. Aga ma ei saa aru, et kuhu kõik need korbid ja orgid ära mahutatakse, kes sinna kõik koha saavad.
Aga kindlasti on neil seltsis segasem :D
Taaskord olid kõik õnnelikud! Ühed said ette näidata tehtud asju ja teised olid õnnelikud õige ajastamise tulemusena saadud uue kodu üle.

Mul on ikka „nii“ vahva töökaaslane (mees kellega ma päeviti koos elan ;)).

Kuna hetkel on vaid minul internet, siis ta käib minu arvuti taga. Küsib viisakalt ja puha.

Täna siis kirjutas kirja valmis ja tahab saata, aga ei lase. Paanika, maili aadressil midagi viga.

Ehh, vahva tüüp oli jätnud .ee mailiaadressi lõppu lisamata.

Ahjaa, mis teda tüütumaks teeb on see, et igakord peab ta minult mu mälupulka küsima. Ma ei saa aru, kas tal endal pole siis plaanis seda osta või tal lihtsalt meeldibki minult seda küsida.

Vat, kes me oleme ....

Vana-Kreeka kultuuris tähendas sõna idiotes inimest, keda huvitas ainult omaenda käekäik ning kes ei osanud ega tahtnud ühiskondlike probleemide lahendamisel kaasa rääkida.

Me oleme võrdlemisi primitiivsete oskustega ebatolerantne Euroopa perifeeria (me loobime homosid kividega, mustad on neegrid, mehed on targemad ja teenivad seetõttu rohkem, venelasele meeldibki räusata jne). Miks peaks andekas sakslane, rumeenlane, filipiinlane, venelane siia tulema?

Eesti poliitikud, ajakirjanikud, kultuuritegelased ja teadlased on sageli uhked selle üle, kui kõrgetel kohtadel on Eesti majandusvabadust hindavate indeksite järgi. Samas oleme Euroopa “esirinnas” ka järgmiste näitajatega: madal tootlikkus, kuritegevus, vangide rohkus, sotsiaalne kihistumine, meeste ja naiste sissetulekute erinevus, ökoloogiline jalajälg, jooksevkonto defitsiit, erasektori laenukoormus. Mis planeedil on need edukuse näitajateks? Meie majanduspoliitika on olnud lihtsalt vale. Majanduskasv on olnud geograafiline juhus – asume maailma juhtiva majanduspiirkonna, Skandinaavia külje all. Me oleme uhked oma maksusüsteemile ja rahandusele, ent ometigi maksustame Euroopa mõistes väga kõrgelt tööjõudu ja massiivne laenuraha sissetulek on toonud meile ka rahandusliku ebastabiilsuse – meie majandus on muutunud püramiidskeemiks ja kaotajaks saame olla ainult meie ise. Eesti on läbi kukkunud, me lihtsalt ei tea seda veel.

TEHTUD!

*PS. kirjutab Rainer Kattel EPL-is

„Mul on nii kiire ja mul on nii kiire ...“ on enamvähem kõigi pealinlaste vabandus. Kool, töö, huviring, trenn, kodu - on see ratas, kus meeleheitlikult kimatakse. Mõnikord veab, vaid kohapeal tiirlev ratas saadakse liikuma ja siis on tunne, et tõesti tehakse ära midagi suurt ja head (aga ei pruugi), mis muudab siinilmas midagi.

Tegelikult olen kurb, sest seekordne „must nädalavahetus“ röövis meie seast mu ühe väga vahva ja toreda klassivenna. See on naljakas ja nii inimloomuses mõelda, et kui ma ometi, siis kui teda viimati nägin, oleksin temaga rohkem rääkinud. Njah, selle asemel, et end purju juua oleks ju muidugi võinud teiste klassikaaslastega kooli kokkutulekul rohkem suhelda ning vastata nende hindavatele küsimustele, et kui kaugele keegi jõudnud on ja kes kellega elab ning meie Malle oleks saanud kindlasti taaskord mu õe kohta küsida (nagu ta alati teinud on) (pohhui see mina, peaasi, et mu õde ikka tema käpa alla tuleks). Njah, sellisel juhul vist pole ime kui leidsin parema seltskonna kuskil mujal olevat ning vb mõnel „heal“ küsimusel oleksingi vb liialt terav olnud.

Aga Taavi, olgu sul teed minna. See on vist mingi elu seadus, et sellised silmapaistvad inimesed võetakse meie seast varem ära. Usun, et sinust oleks tulnud kindlasti üks silmapaistev arhitekt!

Huvitav, kas on olemas sellist üleriigilist hoolivuse kampaaniat, mis puudutaks kõiki huvigruppe ja inimrühmasid või siis alternatiivina leiame kõik kihutajad-rullnoksid-pudrukuulid ning laseme nende lähedastel inimestel lihtsalt autoõnnetuses viga saada. Äkki nad siis hakkavad mõtlema rohkem oma spidomeetri numbritele ja hea õnne korral isegi valima neid madalamaid.

Hoidke ennast .......

Kurb tõdeda, aga olen viimasel ajal endas avastanud tüüpilise eestlase tunnusjooni, mis mind tglt täitsa hirmutab, sest siiani olen võidelnud ja vaielnud stereotüüpide vastu.
Nojah, nimelt olen avastanud endas nn karu-talvel joone - heameelega saadaks kõik inimesed (ka need ilusad ja head, kallid ja huvitavad) kuu peale ja nosiks enda ette mesikäppa ning ootaks kevadet. Oleks vähe egoist ja ülbik ning vahelduseks mõtleks vaid endale - nagu iga typical estonian.
Võin siikohal teha vaid sada oletust, kuidas ma siiamaani olen jõudnud. Kõige ilmsem põhjendus on kõik see eelneva nelja kuu sündmused, mis pärast mu päälinna kolimist toimunud on. Väga palju, väga intensiivselt, väga huvitavalt ja väga planeeritult ning planeerimata. Liiga palju infot lühikese ajaga ning nüüd ongi aeg aru saada, mis on olnud, mis on mõttes ja kuhu lähen. Nii, et kui väheke vaiksem ja kodune olen, siis peesitan mõnuga küünlavalgel ja kogun uut energiat.
Aga seda, miks teised typical eestlased karu-talvel sündroomi põevad ei oska mine küll öelda - vb on nende mantel külmavõitu, naine kuri, ülemus ebaõiglane, poliitikud rumalad või masenduse mõtted peas. Mine võta nüüd kinni. Teistes vigu näha on ikka kõige kergem.
Aga kui tahad päikest leida, siis SINA ise oledki enese jaoks see päike :D nagu ütles hiljuti üks väga huvitav inimene. Nii, et leia enese seest üles see päike ja ... sära enesele ja teistele :D

Mmmmm ...... uus aasta!

Uuel aastal uued tuuled, uued võimalused ja väljakutsed, uued inimesed ja plaanid. Kõik on võimalik! Jah!

Kõigile head ja veel paremat ning suurepärasemat uut aastat! Kalli ka!

PS! Kuulsin just hommikul, et Savisaar oli endale blogi asutanud :P Ehhee, kõik ongi võimalik!

Jõulukuu

peaks olema ju ilusamaid kuid üldse, aga tavaliselt minu jaoks on ta üks kurvemaid.
Jälle saab läbi üks aasta, üks mõte, üks tee, aga selles olnus pole nagu seda vürtsi, mis seal peaks olema. Ma ei tunne puudust mingist ajaslahtuvast odavast essentsist, sest seda seal ikka on ja leidub, vaid millestki olulisemast ja kauemkestvast lõhnast, tundest, hetkest, mis oleks ometi peadpööritavalt tõeline. Kaua sa ikka naerad kui sees valitseb tühjus ...
Vb ei peaks üks tüdruk üldse sellistele teemadele mõtlema, parem teha midagi kasulikku - õppida või kasvõi töötada, sest kõik tuleb nagunii oma täiesti õigel ajal, aga mingil hetkel siiski hoolega hoitud särav mask murdub ning kogu kurbus valgub tagasi.
Need on need pikad pimedad talveööd, kus ainsaks valguseks on tänavalamp kuskil väljas akna taga ning healjuhul küünal toas laual. Need tuleks Eestis kuidagi ära keelata või kampaania korras igale eestlasele koju valgusteraapia kabinet luua, sest pimedatel öödel tekkivate kurbade mõtetega ei jõua eestlane küll kaugele veel vähem nendega üksi olla.

aga siiski siiski, head lume ootust teile
- kuhu ta ikka jääb

Mõnikord nagu tunduks, et kõigil teistel on asjad paremini kui minul endal. Üritan ennast küll veenda, et see vaid on tundub mulle nii. Vb kui kellegi sisse rohkem näeks, siis nii enam ei tundukski. Või ma lihtsalt hetkel tahaksingi hoopis masendada ning leida erinevaid aspekte miks just mina hetkel lohutust vajaksin. No näiteks peaksin hetkel tegelema hoopis makroökonoomika kodutööga, aga millegi pärast oskavad kõik majandusinimesed kokku kirjutada nii keerulised tekstid, et neist on tõesti raske midagi mõistlikku välja lugeda. Nüüd siis istungi siin ning mõtlen, et kui hea ja kerge on kindlasti olla sellel, kes ei pea sellist hiina keelt kuskilt välja lugema. Uhh!
Aga aitab halast, see ei vii ju kuhugi!
Oma rist tuleb ise oma supi sees uhkusega ära kanda!
(mhh, ma loodan, et vähemalt kellegile see mõjub, sest ise küll hetkel väga motiveerituna ei tunne)
No olgu mulle siis vähesekski motivatsiooniks täna õhtune "Meeletu"!
Aga mis ma siin ikka aega raiskan .......

Eile hakkas üks kahtlane mees-tüüp mind Viru Keskuses jälitama. Rääkis midagi, et ka mina näevat inimesi nagu tema (mõnikord on ikka jama küll kui võõrkeelest aru saad). Üritasin teda mitte tähele panna ning uurisin põhjalikkusega plaate riiulil. Lõpuks kui mul villand sai ja läksin lähima turvamehe juurde. Tänasin õnne, et kaubamaja on nii suur, et siia võib vabalt kuhugi ära kaduda.
Tglt on päris õudne mõelda - neid kahtlasi, jubedaid, eemaletõukavaid tüüpe - on ju igal pool. Mõtle kui keegi selline sul keset pimedat tänavat otsustab piirama hakata - mida siis teha? Mingi plaan võiks ju meil kõigil valmis olla. Üldiselt vist öeldakse, et kiired jalad on parim enesekaitse.
Saan nüüd järjest rohkem aru ka, miks Tallinna inimesed nii kiiresti kõnnivad ning tänaval kurja pilguga põrnitsevad.

Naabrite valjuhäälsed tülid lakkasid niipea kui tädil köha tuli. Eelkõige just seetõttu, et ometi said nad aru kui läbikostvad seinad meil on ...

Reedel ütles, üks tark mees (vb on see vaid minu subjektiivne arvamus), et juhuslikkust (juhust) pole olemas.
Hirmutav mõelda, et sellisel juhul on kõik mingil määral ette määratud. Kas ikka on?
Ma siiski usun inimse vabasse tahtesse oma elus midagi ära teha ja midagi eneses muuta, aga kas see soov juba iseenesest on ka ettemääratud? Spuuki ....