Korraga on 6 nädalat läbi

Loen siin hoolega nädalaid ja juba on 6 nädalat maha tiksunud ja pikkast semestrist on alles vaid 7 nädalat. Mitte, et mul siin paha oleks. Kõik on kenasti ja tore, kuid tahaks juba midagi muud ka teha kui et lastega kodus olla ja vahel koolis käia. Rahutu vaim, noh! Ja tahaks näha rohkem inimesi, kellega ühendaks ka midagi rohkemat kui üks töö.
Samas on viimasel ajal pähe pugenud mõtted, et võibolla peaks välismaale jääma kauemaks keele praktika ja kogemuste mõttes. Tahaks midagi rohkemat kogeda ja ennast veelgi rohkem proovile panna. Nüüd on ju pealehakkamise suur hirm ületatud ja teed valla. Üheaegselt nende mõtetega tean kindlasti, et juulis tulen tagasi. See muidugi ei tähenda, et ma kunagi kuhugi veel minna ei taha. Eks vaatab, aega ju on :)

Ees seisavad nüüd 7 päeva ilma suuremate kohustusteta. Lastel on vaheaeg. Põhimõtteliselt võin selle ajaga peale hakata mida tahan, aga hea küsimus on mida? Ei ole üldse tunnet, et tahaks hetkel kuhugi seigelda. Londonisse võiks ju minna, aga millegipärast see suur linn ei kutsu mind üldse. Kohe üldse mitte. Eks ma lähen sinna mingil ajal ikka, päris nii ka ei taha ära tulla, et pole suurt linna näinudki. Ja mine tea, äkki hakkab mulle lõpuks meeldimagi :)

Igatahes esialgu on plaanis vaheajal palju lugeda, jalutamas käia, filme vaadata, natuke perele abiks olla, veidike poodides kollata (teatud pidulik kleit tuleb üles leida), teiste aupairidega midagi ette võtta ja inglise keelt peaks ka üle vaatama ja kordama hakkama. Sel semestril pole enam seda entusiasmi, et küll õpiks. Täitsa võimalik, et minu puhul on see nn aasta alguse sündroom - alguses ei saa vedama, siis pidama. Aprillis enne kevadvaheajale tulekut tuleb kirjutamise eksam teha. Selleks ajaks tuleb end vormi ajada.

Selline aeg siis siin.

Edu!

Mu kingitus pereisale oli igati edukas. Meeldis kõigile :)
Mul on hea meel, et sain raami välja vahetatud. Hea meel ju korras asja inimestele kinkida :)

Pistsin just pea aknast välja

ja kuulsin üksikut traktorit kuskil möllamas ning linnukest üle vaikuse siristamas. Lisaks avanes järgmine pilt.
Kusjuures see on üle nädala kõige lumisem pilt mu aknast vaadates.

Pidin täna kooli eskursiooniga Londonisse Parlamendi hoonet vaatama minema. Hetkel olen väga kahtleval seisukohal kas üldse saan kodust välja.

Mul on väga hea meel, et mul oli oidu teisipäeval lähedal asuvas linnakeses ära käia ja pereisa kingituseks pildiraam ära osta. Kusjuures selgus ka see asjaolu miks ma ei saanud seda tärnikest eelmisel pildiraamil näha. Tärnike oli nimelt nurga kaitse varjus. Hea meel oli ikka teada, et ma pole kanapime. :)

Mida teevad inglased praegu?

Muidugi nad teevad lumememmi igale poole kuhu on võimalik :)

Lumine Inglismaa

Eesti tingimustes täitsa normaalne lume kiht, kuid inglased pole sellist sadu näinud 18 aasta jooksul. Inimesed on seetõttu sunnitud jääma koju, kaubaautod ei sõida ja prügiautodki. Ühesõnaga riigiline seisak. Regiooniti on veel inimesi kes ikka üritavad tiheda lume ja jääga võidelda, kuid vean kihla, et suurem osa elanikest lihtsalt naudivad looduse poolt pakutud ekstreemsust.
Käisin eile väljas pildistamas ja kohtasin küla peal teisigi, kes pilte tegid. Üks naine pidi ülemusele tõestama, et ta ei ole tööl, sest ta ei saa kodust välja. Üks mees pildistas lihtsalt niisama.
Eile sai perega isegi kelgutamas käidud. Ei uskunudki, et pann nii kiiresti võiks tagumiku all libiseda :) Vahva oli igatahes.
Ekstreemsuste ajal elan siin.

Alati esimesel korral ei õnnestugi ...

... kuigi võib tunduda lihtsa ülesandena.
Nimelt läksin täna pildiraami ostma. Olin väga rahul endaga, et ka leidsin.
Ostsin muidugi ära. Kodus panin isegi pildi sisse ja, tõesti, väga ilus oli.
Aga siis avastasin raamilt täkke. Kohe sellise, mida esimesel katsetel ei olnud võimalik küünelakiga ära peita. Maadlesin ja maadlesin. Lõpuks võtsin vastu otuse, et tuleb uus raam osta. :)
Kusjuures mu keskkonnasäästjast pool hakkas juba vahepeal alarmi lööma, et kuhu ma kogu selle ülejäänud kraami panen :)
Selliseid võistlusi ja maadlusi pean siin siis endaga, enda rõõmuks :)
Kuigi jah, tekkis küsimus, et mis siis selle looga öelda taheti?
Et tee sisseoste väga hea valgustusega ruumides?

Mis pilt sai siis valitud?

Muidugi pilt nr.2 :)
Aitäh kõigile arvamuse avaldajatele :)
Usun, et sel korral saime parima.

Pilt on muidu juba paberile pandud. Mugav kui pildiprinter kodus olemas on. Nüüd on järgmiseks missiooniks sobiv pildiraam leida.

Muidu on siin külmaks läinud, lubatakse suurt lund vastu esmaspäeva. Teadupärast on lumi Inglismaal kohaliku katastroofi sarnast - ei saa kooli, ei tööle. Eks vaatab, mis saab :)
Hea nädal oli, sai tööd tehtud ja selle eest ka tasustatud. Kõik vist ei teagi, et mul on nüüd kokku kolm tööotsakest. Minu missiooniks hetkel on ennast Eestisse tuleku ajaks normaalselt kindlustada. Põhimõte on kulutamiselt liikunud säästmise peale. Mitte, et ma kardaksin väga majanduslikku olukorda. Lihtsalt on hea ennast tuleviku mõttes kindlustada ning võimalik, et mõne idee toestamine võtab ka oma osa. Praktilisest seisukohast pole ka mõtet asju endal siin kokku koguda, sest kohvritele on teadupärast lennukompaniid omad piirangud seadnud.
Ahjaa, enne jõule tehtud suuline eksam on ka nüüd ametlikult läbitud :)

Mõnusat nädalavahetust teile!

Küsitluse pildid. Palun anna oma arvamus

Pilt nr. 1 Koer all, paremal
Pilt nr. 2 Koerad jooksus
Pilt nr. 3 Koerad mäel
Koer nr. 4 Puhkehetk
Pilt nr. 5 Lähivaade
Pilt nr. 6 Pool pead on pool pead

Ja nüüd teie kommentaarid :)

Küsitlus

Nimelt on siinsel pereisal sünnipäev tulemas ja mõtlesin, et minu poolt parim kink oleks foto.
Ma pole lastest veel mõnusaid fotosid leidnud. Sest teate ju kuidas lapsed on fotoaparaatidega ära harjutatud ja sageli tõmbavad ette oma naeratuse maski. Aga! ma olen koertest mõned mõnusad fotod teinud. Kusjuures maja seintel ei olegi veel ühtegi pilti koertest, seega oleks mõni koera pilt tühja augu täitmine.

Siinkohal ma küsiksingi teie arvamust sobiva pildi välja valimisel. Kirjuta palun oma arvamus piltide alla kommentaaridesse.

Aitäh :)

Mis juhtub kui mõtled, et mis ikka juhtuda saab

Siis jääd mutta kinni ja oled kapitaalselt kinni. Autoga muidugi. Alguses üritad ja üritad edasi ja tagasi, käid korra väljas, et asja uurida. Saad mõnusalt mudaseks, sest oled ju keset muda ja siis üritad uuesti. Vahepeal jõuad ühe lähedal oleva auto mudapritsmetega üle piserdada. Kahju, puhas auto oli. Lõpuks pead tundi minema, kuid poolel teel märkad kahte meesterahvast. Küsid neilt abi. Nad tulevad ja itsitavad. Natuke uurivad, üritavad papitükki ratta alla sättida, aga nad ei saa väga palju aidata kuna kohtumine on tulemas ja ei tahaks poriseks saada.
Oh, hea küll, vaatab mis pärast tundi saab. Õnneks sattusin ühte lauda istuma ühe noore meesterahvaga. Kasutasin juhust ja palusin abi. Tuli rõõmuga. Esimese hooga istus autosse ja kallas minu poriga üle. Siis proovisin mina. Ei midagi. Uuris ja puuris, kartis kingi mustaks teha. No tõesti, väga porine oli. Mul oli selleks ajaks juba ükskõik, tahtsin lihtsalt välja saada. Lõpuks tõi ta kuskilt mingeid papitükke ja proovisime nendega. No, ei läinud kuhugi. Lõpuks läks ja tõi 20 mintsa nööri. Istusin autos ja hoidsin pöialt, et inimesed Kazastanis ei tee niimoodi teistega nalja (mine sa kõiki neid väljamaalasi tea). Ja niimoodi saimegi mu välja. :)
Pärast oli murust ehk siis mudast kahju. Koledaks läks ju.

"Normaalne talv"

Et pole siin midagi, talv on.
Põllud on rohelised ja lambad karjamaal. Lapsed kannavad ikka väljas olles pusa ja kui vanemad ei vaata on veelgi õhemalt. Pereema istutab väljas taimi ümber ja kallab kastidesse seemneid.
Ainsana olen mina järjekindel ja topin välja minnes alati salli, mütsi ja kindad kaela, pähe ning kätte. Sest talv on ju.


Vist minu soojeim talv.

Kui mõni mees on vahepeal täiskasvanuks saanud :)

Nimelt nägin täna telekas Mr Beani. Teate ju küll teda. Blackadderi ja Mr. Beani ja nii mõnegi muu seriaali või filmi tobe-naljakas osatäitja. Aga teate, ta oli selle ajaga palju täiskasvanumaks saanud ja nägi isegi arukas välja :) Tõsiselt.
Naljakas kuidas mõne näitleja tuntumad filmid talle ka päriselu identiteedi annavad :)

Tuginedes pikaaegsele meedia jälgimisele

küsiksin ma, et kas need inimesed, kes meedia väljaannetes kirjutavad saavad mingisuguse naudingu kui tirivad ajalehtede kaanele kõik, mis on languses, mis on kadunud, mis on halvasti jne.
Ok, ma saan aru, et lehed on vaja kuidagi täita ja palgad müüginumbritelt teenida. Aga, kas neil endal paha ei hakka? Kas nad ei tea, et lugejad selle lugemisest küll naudingut ei saa. Pigem midagi muud, mis väljendub hirmuna, teadmatusena ja masendusena. Hakatakse mõtlema, et kõik ongi halvasti ja sellega luuakse endale veelgi kurvem reaalsus. On ju iga loetud, kuuldud sõnal ja mõeldud mõttel suur jõud, mis kujundab inimese oleviku, tuleviku. Lisaks otsivad inimesed muutuste ajal uut identiteeti. Miks on neile vaja pakkuda mõtteid, olemust, mis ei vii teda enam edasi vaid tekitavad enesehaletsust, ettevõtmatust, masendust?
Kunagi oli mul mõte, et tuleks luua positiivsete mõtete ja uudiste portaal, mille tegijaskonnale oleks selles projektis osalemine suur positiivsuse teraapia, sest üles läheksid vaid need, mis on tõsiselt positiivsed ja häid mõtteid, tuuli loovad. Seega peaksid kõik tegijad oma mõtete sagedust tõstma madalamalt kõrgemale. Kui veel arvestada seda, et me mõjutame inimesi enda ümber nn nähtamatult (endast nähtamatult väljaandes), siis juba enda positiivsuse laiendamisega ning ülesriputatud heade uudiste lugemisega, kellegi teise poolt, suudame me mõjutada rohkem inimesi, kui esialgu arvata oskame.

Aga et siis need kirjutajad ning lugejad. Olenevalt lugejast on see lihtne, mõnel lihtsalt läheb kogu info ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Teisel võib muidugi midagi kuhugi kinni jääda ning kummitama jääda, kolmandad võivad aga otsida kinnitust faktile, et kõik ongi p*s kui p*s ja usuvad kõike, ka ridadevahelist. Ideaalsel juhul ma soovitaks üldse mitte lugeda ja leida lähim kamin, kus leht ära põletada. Lugeda ma soovitaksin muidugi neid lehekülgi, kus on head uudised - kes abiellub, kellele sündisid kaksikud, kes sai lotovõidu ja kuidas keerulisel ajal ennast mitte vaesena tunda ning kuidas oma ligimestele öelda, et nad on meile ikka väga kallid olenemata sellest, et ta pidi auto vahetama väiksema vastu ja palganumber tõmbus kokku. Ühesõnaga tuleks valida, mida lugeda ja mitte kõike endasse võtta.
Aga kirjutajatega on minu meelest raskem, sest peavad nad ju päevast päeva kogu selles uudisevoos elama, kõige põrutavamalt halvema välja valima (sest kardetakse, et muidu leht äkki ei müü) ja siis mitu korda veel kogu infohulga endast läbilaskma, et sellest lugu vormida. Kui keegi veel ei usu, et mõeldud mõtted ja endast läbilastud sõnad meid sisemiselt ära ei söö, siis toon näite Will Smithist (näitleja), kes täna hommikul televisioonis esines. Teemaks oli muidgi tema uus film, kus ta kehastab nn pahade poolt. Nimelt rääkis ta, et tal oli raske kogu see kurjuse pool pärast võttepäeva endast välja saada kuna ta oli rolli nii hästi sisse elanud. Ühel hetkel oli ta oma poeg talle isegi öelnud, et sa näed välja nagu segane.
Ühesõnaga, inimesed, kes peavad negatiivseid asju igapäev endast läbi laskma, et omale leiba teenida, need vajavad varsti abi. Kui nad juba nüüd ei vaja. Muidugi on hea olla kõigega igapäevaselt kursis, aga kas iga pisiasi on just oluline?

Otsaga taas tagasi

Olen nüüd jälle tagasi vanal heal Inglismaal. Tegelikult on isegi juba 5 päeva kogunenud. Algusel seni pole viga, kuigi Eestis olles ei tahtnud kohe üldse tagasi minna. Lennujaamast bussiga edasi orienteerudes tervitas mind kohe mõnusa humoorimeelega ja väga sõbralik bussijuht, kes tegi mu Inglisaale naasmise palju sujuvamaks kui olin ettekujutanud. Lisaks on siinsed ilmad viimasel ajal olnud toredalt lumised, sarnaselt Eestis olnul, ja see on ka tagasikohanemise palju lihtsamaks teinud. No ei tahtnud tulla porisesse ja rohelisse, kuid külma kohta. Ja inglise keelt on hetkel kuidagi nii raske rääkida. Sõnad lihtsalt ei tule välja. Eks tuleb ennast jälle joonele aidata :)

Kirjutamise vahepeal kogunenud mõtetest kuuleb/loeb hiljem kui nad küpseks on saanud.

Parem riputan siia ülesse mõningad pildid mu tänasest jalutuskäigust koertega :) Nagu näha oli väga ilus ja lummav valge valgus ja külmunud loodus.

Kullakesed

super head ja ilusat ja kõikide unistuste täitumisi uude aastasse!

Ümberringi võib olla igasugust jama, aga meie läheme edasi, eks ju! Ärge laske lärmil ennast häirida.

Uus aasta on käega katsuda

Istun siin, kodus, ja mõtsiklen. Tegelikult vist pigem lasen peast läbi mõtteid ja püüan neist mitte väga kinni haarata, et ennast mitte üles ärgitada ja mingeid kahetsuse, ärevuse või muid selliseid tundeid tekitada.

Tunnen, et Eesti on minu jaoks see kõige õigem koht. Siin on elu, mis täidab mu südame ja teeb rõõmsaks ja hetkel tahaksin ma pärast aastavahetust naasta tuttavlikku Tallinnasse, et seal omi asju jälle rõõmsalt ja entusiastlikult ajama hakata. Kuid tegelikult tuleb hoopis pikem lennusõit ette võtta ning maanduda juba tuttavaks saanud Ivy majakeses. Kõige keerulisem on hetkel see, et ma ei kujuta ennast üldse enam sinna tagasi. Ilmselt on Eesti nii tugevalt südames :), sest rohkem on mõtteid ja ettekujutusi Eestis elamiseks. Eks ma lasen siis ajal lihtsalt minna ja vaatan, mis tuleb ning võtan kõik heaga vastu. Vastu töötamisest poleks ju mingit tolku.

Samal ajal lasen mõttes läbi ka eelneva aasta. Igasuguseid asju oli. Eriliselt olen rahul endaga, sest sel aastal sai alguse mu muutumise teekond, sest aasta alguses ühel päeval sai lihtsalt villand olemast see, mis ma siis olin. Nüüd olen ma paljuski muutunud ja väga palju asju on nüüd hoopis loomulikumad, rõõmsamad, õnnelikumad ja rahuldust pakkuvamad. Eks muidugi loorberitele puhkama jääda nüüd ka ei tasu, eriti veel sellisel juhul kui olen aru saanud, et elu ongi üks suur .... ei tahaks öelda, et töö, võib olla siis jälgitud areng oleks parem sõna või siis - elu on mänglev õppimine - oleks vist isegi veel parem. Eks definitsiooni leiab igaüks ise :)

Olen ka endale tänulik, et ülikooli ära lõpetasin ja võtsin ette tee Eestist ära olemiseks. Tänu viimasele olen aru saanud kui palju kalleid inimesi mul ikka Eestis on. Mul on hea meel, et mul on Inglismaal väga hea pere ja et ma saan seal asjalik olla. Mul on hea meel, et mul on jätkuvalt mesilaspere, kus ma saan ennast väga hästi tunda heade ja mõnusate inimeste seltskonnas. Mul on hea meel, et aasta alguses juhtus üks asi, mille tulemusena ma õppisin sada korda rohkem kui mille tahes tulemusel ja seetõttu olen ma teel tähtede poole :P Ma olen tänulik, et ma tunnen just neid inimesi, keda ma tunnen, sest neist on alati väga abi.

Ja ma teen uuel aastal omalt poolt kõik, et see tuleks veel parem, õnnelikum, rahuldustpakkuvam ja säravam. Lihtsalt mõningad asjad tuleb üle vaadata ja ümber kujundada ning mõned asjad juurde õppida :)

Kuust, intuitsioonist ja tulevastest juhtumistest

Just räägiti telekas, et kuu on üle aegade lähimal kaugusel Maale, mille tõttu valgustab ta ka rohkem. Pole siis ime, et kui neljapäeval Pilatesesse läksin, siis tundus, et sõidan terve tee laterna all. Jõudsin juba kahtlustada, et keegi on mu katusele prozektori kinnitanud. Huvitav kogemus igatahes.
Rääkides veel kuust, siis eile tuli teiste au-pairidega kokkusaades jutuks, et ühe pere lapsed on nn hulluks läinud. Jõudsime järelduseni, et asi võib olla ka täiskuust, mis tegelikult võib täitsa tõsi olla, sest inimesed ju lähevad täiskuuga veidi segaseks ja äärmuslikumatel juhtudel maskeeruvad libahuntideks ja uluvad üksinduses taeva poole. Igatahes mina olen rahul, et mu aknad on maja sellel poolel, kuhu kuu valgus otseselt ei saa langeda. Mulle pole kunagi meeldinud kuu poolt valgustatuna magada.
Eile õhtul suutsin iseennast täielikult üllatada. Nimelt jõudsin täpselt kokku lepitud ajaks selle pubi juurde, kus pidime kokku saama. Millegipärast tekkis tunne, et teades Antat, siis tema vaevalt nii täpselt kohal on. Ok, kuna ilm oli ka vihmane ja tuuline, siis jäin autosse ootama. Mingil ajal helistasin ka ühele au-pairile, kelle numbrit ma teadsin ja üritasin uurida, et kas nad on kohal, kuid tema oli hoopis Londoni poole teel. Oh well, lõpetasin kõne, vaatasin, et olen siin juba 15 mintsa oodanud. Järsku tuli kindel veendumus, et nüüd tuleb pubi poole astuma hakata. Võtsin tulnud soovil sabast kinni vaikselt lootes, et ka välismaal teavad inimesed akadeemilisest veerandtunnist ja on ennast selleks ajaks kohale vedanud. Mõned meetrid enne pubi ust vaatan, et ohooo... tuttav auto ja muidugi oli see Anta koos teise au-pairiga, kes just parklasse sisse keerasid. Milline ajastus! Ma olin täiesti hämmeldunud. Eks teine kordki kuulan Sind, mu sisemine hääl :)

Eilse plaani kohaselt peaksime täna Oxfordi minema, kuid sellise vihma ja tuulega vist vaevalt. Aga eks paistab mis saab, ma vähemalt alustan inimeste kokkukogumise ringiga, eks vaatab, mida otsustame :)

Mu esmaspäevase inglise keele eksamiga sai nüüd ka kõik korda ning ma ei peagi seda edasi lükkama. Mul on hea meel ka selle üle, et mul on äärmiselt meeldiv eksami kaaslanna. Igatahes pöidlad pihku, et meil teemadega veaks.

Telekast näeb ikka huvitavaid asju

Eile näiteks oli saade rasedast mehest.
Nägin küll poole pealt kuna tulin pilatesest, aga põnev oli ikka.

Tegelikult oli selle mehe puhul tegemist looduse anomaaliaga. Lihtsalt see inimene nägi mees välja, kuid sisemiselt oli naine. Alguses oli kummaline näha meest suure kõhuga, kuid silm harjus ruttu. Samas on ju mitmetel meestel ees sama suur õllekõht, seega vahet ju pole, mis seal kõhus on :) Ühtlasi oli mehel toetajaks kõrval ka ta omaenese naine, kes ta ka viljastas (kasutati doonorisa). Milline koostöö! Hiljem aitas abikaasa ka last imetada.
Laps sündis muidugi loomulikult, sest see oli mehe soov. Võttis küll kaua aega. Kõrvalolevad ämmaemandad imestasid, et see on üks vaiksemaid sünnitusi, sest mehe suust ei tulnud kokkutõmmete ajal piuksugi. Muidugi kõige viimastematel tundidel lülitati kaamerad välja, et perele privaatsust anda. Ja terve laps oligi sündinud. :)

Kusjuures see mees rääkis, et ta on kohanud mitmeid mehi, kes oleksid täitsa nõus naise eest (kui naine ei saa) last ise kandma. Ja miks mitte lubada meestel sünnitada ja neid selles veel toetada. Eriti kui nad seda ise soovivad.
Ma nimetaks seda väljaspool karpi mõtlemiseks.

Aga muidu on inimestel tänapäeval ikka paljuga vaja kohaneda - kõigepealt geiabielud või üldse kooselud ja vahele rida teisi asju ja nüüd siis mehed sünnitamas :) Kuhu se maailm niiviisi jõuab? ...... Paradiisi, kus kõik on õnnelikud kuna saavad olla need, kes tahavad? :D

Pidevalt toimub midagi

Jõulumuusikat siit

Täna toodi meile kuusk. Õhtul läheb ilmselt kaunistamiseks :) Järgmisel nädalavahetusel pidi olema suur õpruskonna kogunemine - 9 täiskasvanut, 9 last ja 8 koera :)
Mul endal on 7 päeva lennuni :)

Täindus: Kuna blogspot ei tahtnud millegipärast mu postitusi kirjutamise päeval üles laadida, siis nüüdseks on lennuni 3 ja pool päeva (kui arvestada, et tänane päev on alles alguses :))

Tegelikult tuli eile üks naaber hilisõhtul ukse taha koputama. Ma ei olnud esialgu kindel, et asi normaalne on ja lootsin, et ta ära läheb. Ei läinud. Ust avades paluti kenasti sinepit laenuks :)
Ega ma siis kade asju laenama ole :) Vahepal jõudis naaber meie väikest kutsat kiita ja soovi avaldada, et vb kunagi saab tema spanjeliga paaritada :) Ega ma siis ka ometi kade polnud :)
Aga tegelikult otsis naaber pereisa.

Täna jälle üksi kodus olles tuli naaber sinepit ära tooma. Lubas uue isegi asemele. Nüüd siis jõudis juba nime ka küsida ja riiki kust pärit :) Aga ta oli seal ikka pereisa pärast.

Juhtub ikka asju :)