Jätkuks mõnusale enesesse vaatamise ilmale ...

Kerge on raske olla
raske on kergeks saada
hõlpus on olla
kes me ei ole
vaev õppida olema
kes me
päriselt oleme

Mõnusa fiilinguga :)
Tekkis just mõte, et miks eestlasel tekib pikemate sügis/talveõhtute saabudes masendused ja deprekad? Nad lihtsalt ei saa enesega piisavalt hästi läbi, et neid õhtuid endaga nautima hakata. Ma lihtsalt ei usu, et me olemegi depressiivsusele kalduv rahvas. Tglt on inimese võimes oma mõtlemist suunata ülim jõud ;) nii võib paljutki korda saata :D

Mõnikord tahaks lihtsalt niisama istuda ja mõtiskleda ning miks mitte ka luuletada (kuigi ma seda absoluutselt ei oska), sest ühel hetkel tundub olevat nii palju poolikuid mõtteid ning edasi minemiseks tuleb kõik läbi mõelda.
Täna on selliseks mõttetööks veel eriti mõnus ja hubane päev. Hubane seetõttu, et vihm on tekitanud ekraani minu ja välismaailma vahel, tekib illusioon - mina siin ja praegu, teised seal kaugel udus. Parim hetk oma mõtetele. Kui ainult seda kuhjuvat tööde hunnikut poleks :(

Tänasel ilusal hommikul öeldi mulle mu suureks üllatuseks, et olen liialt peenike. Olin varemlt arvanud, et seda ei saa minule mitte kunagi öelda ning üldse kui naisetele ei öelda seda vist nende arvates mitte kunagi. Aga aitäh ütlejale, sa suutsid mind taas kord üllatada oma armsal moel:)

Miks ei võiks ma olla luuletaja või helilooja või äärmisel juhul kustnik? Elaksin kogu oma maailma naeru, õrnuse, huumori, valu ja iroonia siis oma kunstis välja. Mine tea, vb kasvaks sellest midagi ilusat ja suurt, mida ka järgmised põlved hindaksid. Võib olla olengi raisatud talent.
Omal ajal kui võtsin ette tee kunstiklassi, oli mul tõesti millest eemalduda ja nii sündisidki paar pilti, mida ma nüüd hämmastusega vaatasin, et kas tõesti olin see just mina, kes sellega hakkama sai.
Nüüd pole mul kahjuks enam joonistamiseks aega, aga see ei tähenda, et mul poleks kuhugi oma energiat panna. Mul lihtsalt peab olema midagi(kedagi), kuhu oma energia panna. Miks ma omal ajal ikka Põhjalasse astusin .... Aga jah, mu energia mahalaadimiskohaks ongi hetkel Põhjala, selline mõnus paigake, kus mõni kord mõeldakse suurelt, aga välja võib kukkuda nagu alati või siis veel paremini ;)

Kas keegi teadis, et Michael Jackson on kirjutanud raamatu õllest?

:D

Krt, kontroll on kadunud! Kurat isiklikult on kohal. Tal on silmad ja suu ning kõrvad. Ta naeratab sulnilt ja vaatab kuidas mina langen järjest sügavamale mõttetuse ja hädasohu. Ta on võtnud voli liialt palju teada. Ta ütleb asju, mis ongi nii. Ta .... ongi Kurat!

Kui see ongi põrgu, siis esialgu hääletan küll selle poolt.

Minu peas on glögi ... võiks veelgi rohkem olla.

Krt!

Vahel olen ma õnnelik selle üle, et aeg nii kiirelt mööda tuhiseb, aga samas mõnel vaiksemal ajal tekib just suur õud. Kui nii kiirelt mööda maailma ringi tuhiseda, siis ei jõua kõike ilusat ja head tähele panna ning ühel hetkel avastad end oma kassiga üksikus korteris kuskil mereääres. Aga sellist elu ma ju ei tahtnud (praegu vähemalt)!
Tglt olen hetkel täitsa rahul, et mul on millega tegeleda ja mille tõttu ennast päeval tegevuses hoida. Vastasel juhul leiaksin end maailm-on-mõttetu-sebimine-kiirustamine tujus ning kannatada saaks kogu mu senine töö endaga. Pean silmas oma sisemisi mõttemalle, mille läbi olen oma arust järjest paremaks inimeseks saanud.

Räägin küll inimestele, et olen taas selle Tallinna "diivaninurga" eluga rahul, aga samas kuskil hingesopis tean, et tglt on mul nii palju puudu. Hing igatseb veel muudki. Lohutan ennast mõttega, et küll ma jõuan veel leida ja kogeda seda kõike rahas mõõdetamatut. Aga mõnikord tahaks ju kohe ja praegu. Raske on ennast lohutada mõttega, et ka see tee, mida mööda minnakse on tähtis, mitte vaid lõpptulemus.
Aga enda varjust on mõnikord nii keerukas üle hüpata, eks ma siis peangi jääme niimoodi pendli kujul üles alla liikuma. Õnneks on senikaua kõik korras kui ma suudan veel positiivselt mõelda, naeratada ja särada :D

Tglt mind hämmastavad ikka ka inimesed mu ümber, sinisilm nagu ma olen. Kas minu idealistlik arvamus, et inimesed ei tee oma enese elu raskemaks ning üritavad jääda võimalikult ausaks ning otsekoheseks (nii enda kui ka teiste suhtes), on tegelikkuses võimatu? Kas teised siis ei vääri tõde ja miks peaks ümber nurga rääkima nagu oleks see häbiasi? Ja miks ei viitsi inimesed täpselt välja mõelda, mida nad tahavad ning oma unistuste teel käia? Krt, me pole ju ikkagi nannipunnid ning tähed on siiski mõeldud tugevatele!

Muna päev

Ahh, milline ebaõiglus on taas valitsemas interneti maastikul.
Kirjutasin nimelt pühapäeval pika pika kirja, mida ma millegi pärast üles riputada ei saanud, aga sain teha nn koopia. Ja nüüd vaatangi, et alles on vaid pealkiri kogu mu pikast "arukast" kirjast.

Selline asi võtab ju vihale!

Igatahes kirusin ma mäletamist mööda seal kummalisi suvalisi päevi, millele on äkki hakatud omandama teatud tähtsus nt munapäev olnud reedel. Tahaks saada põhjendust, et miks just see päev on munadele antud. Ühesõnaga kahtlustasin kõige taga neid va tootjaid raha ahneid koorijaid.
Teiseks jõudsin juba kaevata ka Eesti ühistranspordi üle. Kui ma tahan ikka laupäeva õhtul kella kümnest ühest linnast teise sõita, siis ma ju võiksin veel saada! Jõudsin siin kogu süü riigi kaela veeretada ning veel muudki.

Nuvot, ja nüüd suutsin ära unustada kogu tänase plaanitud jutu ... Haugi mälu nagu ma olen

Õnnekas

Kui veab, siis saan endale juba reedel neti kontori - juhhuu!
Sellest õnnest saavad aru need, kes on samuti pidanud iga päev endaga kaasas tassima läpaka rasket kotti ning mõtlema, et kus küll seda virtuaalset võrku jaotataks.
Need kaks vahepealset päeva olen nagunii lennus - küll Tartus või koolis, nii et need päevad kuluvad ruttu ja varsti olen ametlikult võrgus :D
Elagu kõik konspektid ja materjalid, mida pean hakkama siis alla sikutama!!! :D
ning parematel juhtudel ka messenger va kurjajuur.

Järgmise viie aasta stiilinõuanne - kikilips igas olukorras erinevate kastmetega. Tütarlastel soovitavalt koos (mini)seelikuga ;)
Egas midagi, palju õnne härra Ilves. Nüüdsest oled klatsitud kui iial varem, loodetavasti see väljavaade ei hirmuta sind ning suudad kogu virrvarri sees kainet pead säilitada :)

Eile

sain vihaseks inimeste peale, et miks on vaja end pidevalt korrapäraselt hävitada ja reede saabudes juba mõelda, et millega ma siis end täna ebaadekvaatsesse seisundisse viin!???
Selle asemel võiks mõelda, et mis kasulikku ma saan täna õhtul endale, teistele teha ning tunda sellest lihtsalt rõõmu. Vean kihla, et sellisel juhul inimesed ei vinguks nii väga - et ma pole sellega rahul ja tollega ning üldse tahan siit ära. No muidugi kui sa ennast niimoodi täis jood ja nädalast nädalasse ennast eirad, siis ei saagi ju midagi paremaks minna.
Keegi kuskil on öelnud, et inimene on siis õnnelik, kui ta veel tunneb, et midagi on tema elust veel tähtsam.
Tglt on raske mõelda, et mõne inimese jaoks võibki üks ilusate kirjadega kange kraam olla tähtis, aga vaevalt, et ta võiks öelda, et ta õnnelik oleks. Selles sõltuvuses saab õnnelik olla vaid kaupmees.
Muidugi ma ei väida, et ma siin ingel number 1 oleksin, eelkõige olen ma ju siiski inimene ja õnneks suudan enesele andeks anda (niivõrd kuivõrd) oma eksimused. Ma tahan lihtsalt öelda seda, et selle energiaga, mis reede ja laupäevaõhtuti maha juuakse võiks ette võtta midagi palju paremat ja elus edasiviivamat.

Viimane nädal ...

... oli hullumeelne. Liikusin trajektooril kodu-töö-kool-Tartu-Helsingi-kodu. Rahunen siiani.
Õnneks oli nädal suhteliselt tulemuslik ja huvitav ning pingeline. Muidugi sai ka nalja piisavalt palju - alates sellest, et Tartus selgus, et olime projektijuhiga erinevatest kolmapäevadest rääkinud ja tema oli sel ajal hoopis Lätis kuni Helsingi nn väljasõiduni-messikülastuseni.
Hästi vahva oli näha taaskord Tartu inimesi, lõõpida nendega ning uurida, mis uut. Natuke on kahju eemal olla sellisest väljakujunenud kollektiivist, kus kõigil ja kõigel on oma koht, aga samas on mul siin Tallinnas piisavalt huvitav, kuigi väheke üksildane. Samas saan siin paremini keskenduda ning tulevikus saan(me) võimaluse oma tiim kunagi kokku panna. See oleks päris huvitav väljakutse. Ühes olen ma aga kindel, mingit tibimaailma ma ei luba küll tekkida. Meestega on ikka palju parem koos töötada ja pealegi mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle nad meeldivad. Aga ok, ok see pole praegune teema. Igatahes mingitest küüntest ja sukavärvidest ei viitsi ma küll igapäev rääkima hakata. See on fakt.
Helsingi ehitusmessil oli ka huvitav. Mess oli küllakti mastaapne - 6 suurt saali täis erinevat ehituse ja ehitamisega seonduvat. Korraldati palju erinevaid etteasteid ja perfomanceid, mis muidugi eelkõige kui meestele suunatult, kaasasid kenasid neide laval või ka vannides ;) Enamus mehed seisid boksides ning tarbisid õlut. Seega oli mul väheke keeruline, ja lõpuks ei viitsinud ka, nende tähelepanu endale saada. Hiljem mitmekesi uudistades leidsime ühe vahva suitsetamiskabiini, mis on a la telefonikabiin, mis filtreerib suitsu nii et lõhnast pole enam haisugi. See pidavat eesti rahas maksma 170 000 krooni. Nujah, eksnäis, kas nad parseldavad selle kabiini meie tartu kontorisse mingiks prooviajaks. Igatahes kontaktid said jäetud :)

Igatahes on siin vahepeal Eestis sügis kätte jõudnud. Mulle isiklikult meeldib see väga, et algab taas selline salapärane ja ahvatlev aastaaeg täis meeletult ilusaid värve ning romantikat. Olen alati arvanud, et sellisel ajal armunud olla on parim variant ;)

Aga nüüd laupäevastele toimetustele -

Mhh, pidin siin hakkama saama just ühe väga ebareaalse kirjaga, mõtlesin, et säästan end ja teisi. Muidu mõtleksite ei tea mida ja mina peaksin teid kohates punastama.
Ei julgegi rohkem midagi öelda. Eks võtke mult nööbist kinni ja küsige, et mis värk, onju :D