Vahel olen ma õnnelik selle üle, et aeg nii kiirelt mööda tuhiseb, aga samas mõnel vaiksemal ajal tekib just suur õud. Kui nii kiirelt mööda maailma ringi tuhiseda, siis ei jõua kõike ilusat ja head tähele panna ning ühel hetkel avastad end oma kassiga üksikus korteris kuskil mereääres. Aga sellist elu ma ju ei tahtnud (praegu vähemalt)!
Tglt olen hetkel täitsa rahul, et mul on millega tegeleda ja mille tõttu ennast päeval tegevuses hoida. Vastasel juhul leiaksin end maailm-on-mõttetu-sebimine-kiirustamine tujus ning kannatada saaks kogu mu senine töö endaga. Pean silmas oma sisemisi mõttemalle, mille läbi olen oma arust järjest paremaks inimeseks saanud.

Räägin küll inimestele, et olen taas selle Tallinna "diivaninurga" eluga rahul, aga samas kuskil hingesopis tean, et tglt on mul nii palju puudu. Hing igatseb veel muudki. Lohutan ennast mõttega, et küll ma jõuan veel leida ja kogeda seda kõike rahas mõõdetamatut. Aga mõnikord tahaks ju kohe ja praegu. Raske on ennast lohutada mõttega, et ka see tee, mida mööda minnakse on tähtis, mitte vaid lõpptulemus.
Aga enda varjust on mõnikord nii keerukas üle hüpata, eks ma siis peangi jääme niimoodi pendli kujul üles alla liikuma. Õnneks on senikaua kõik korras kui ma suudan veel positiivselt mõelda, naeratada ja särada :D

Tglt mind hämmastavad ikka ka inimesed mu ümber, sinisilm nagu ma olen. Kas minu idealistlik arvamus, et inimesed ei tee oma enese elu raskemaks ning üritavad jääda võimalikult ausaks ning otsekoheseks (nii enda kui ka teiste suhtes), on tegelikkuses võimatu? Kas teised siis ei vääri tõde ja miks peaks ümber nurga rääkima nagu oleks see häbiasi? Ja miks ei viitsi inimesed täpselt välja mõelda, mida nad tahavad ning oma unistuste teel käia? Krt, me pole ju ikkagi nannipunnid ning tähed on siiski mõeldud tugevatele!