Miks ei võiks ma olla luuletaja või helilooja või äärmisel juhul kustnik? Elaksin kogu oma maailma naeru, õrnuse, huumori, valu ja iroonia siis oma kunstis välja. Mine tea, vb kasvaks sellest midagi ilusat ja suurt, mida ka järgmised põlved hindaksid. Võib olla olengi raisatud talent.
Omal ajal kui võtsin ette tee kunstiklassi, oli mul tõesti millest eemalduda ja nii sündisidki paar pilti, mida ma nüüd hämmastusega vaatasin, et kas tõesti olin see just mina, kes sellega hakkama sai.
Nüüd pole mul kahjuks enam joonistamiseks aega, aga see ei tähenda, et mul poleks kuhugi oma energiat panna. Mul lihtsalt peab olema midagi(kedagi), kuhu oma energia panna. Miks ma omal ajal ikka Põhjalasse astusin .... Aga jah, mu energia mahalaadimiskohaks ongi hetkel Põhjala, selline mõnus paigake, kus mõni kord mõeldakse suurelt, aga välja võib kukkuda nagu alati või siis veel paremini ;)