viimased kaks aastat olen käinud joonistamas... viimane aasta jäi küll poolikus, sest koolis oli vaja käija ja ka põhjalas oli väga tore. Sel aastal tundub, et jääb see hobi üldse ära.
Iseenesest kahju, kuna mu väike unistus saada kunstilist haridust, jääb veel kaugemasse tulevikku. Ja see läbi ei saa ma ka selgust selles, miks mind sinna maailma nii väga tõmbab. aga eks jõuab veel, ma loodan. Oleks vaid aega ja tahtmist.
Aga noh, joonistamise asemel lähen nüüd fotograafiasse...nii et päris rooste ei lähe :)
Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada oma kunstiõpetajast, kes mul Nõmme Noortemajas oli.
Elus haiguse läbi palju kannatanud inimene. Täielik kunsti-inimene. Boheem ühesõnaga.
Oma haigustest on ta üle saanud tänu Jumalale ja seetõttu ka harras kirikus käija.
Väga tore inimene, kuigi omade väikeste kiiksudega (aga see ju teebki meist inimese, et omame kiikse. annab elule vürtsi).
Ta hoolib oma õpilastest väga, kuigi see mõjub talle küllaltki koormavalt ja seetõttu kurnab teda palju. Aga alati tahab ta mures aidata ja toeks olla. Kuigi tema arusaamine maailma toimimisest on suuresti optimistlik ja roosa, siis on ka tema sõnavaõtud nii armsalt heatahtlikud ja sõbralikud, et osa murest kaob juba naeratuse taha, mida tema jutt tekitab.
Näiteks, reedel helistas ja küsis mu plaanide kohta, kuuldes, et ma nüüd Tartus, muutus kurvaks. Lubasin siis, et kunagi tulen ringist läbi, et mul nagunii üks näituselolnud töö seal ja...
Hetke pärast helistas siis tagasi ja rääkis mulle Nukuteatri kohanäitaja (või muud sellist) tööotsast, et saaks natuke raha ja oleks ka kunstile lähemal.... nii armas temast...muidugi lubasin mõelda, ei saanud ju midagi muud öelda....
Njah, selliseid inimesi peab ikka ka olema. Muidu ununeb keset tarbimisbuumi ja materiaalsust ära, miks elu ilus on.
Tundub, et täna võiks mu jaoks tulla üks ilus päev. Näeb sõpru ja tuttavaid ja loodetavasti naeratab ka maailm mulle , ma igatahes üritan talle vastu naeratada :D
