Uus aasta on käega katsuda

Istun siin, kodus, ja mõtsiklen. Tegelikult vist pigem lasen peast läbi mõtteid ja püüan neist mitte väga kinni haarata, et ennast mitte üles ärgitada ja mingeid kahetsuse, ärevuse või muid selliseid tundeid tekitada.

Tunnen, et Eesti on minu jaoks see kõige õigem koht. Siin on elu, mis täidab mu südame ja teeb rõõmsaks ja hetkel tahaksin ma pärast aastavahetust naasta tuttavlikku Tallinnasse, et seal omi asju jälle rõõmsalt ja entusiastlikult ajama hakata. Kuid tegelikult tuleb hoopis pikem lennusõit ette võtta ning maanduda juba tuttavaks saanud Ivy majakeses. Kõige keerulisem on hetkel see, et ma ei kujuta ennast üldse enam sinna tagasi. Ilmselt on Eesti nii tugevalt südames :), sest rohkem on mõtteid ja ettekujutusi Eestis elamiseks. Eks ma lasen siis ajal lihtsalt minna ja vaatan, mis tuleb ning võtan kõik heaga vastu. Vastu töötamisest poleks ju mingit tolku.

Samal ajal lasen mõttes läbi ka eelneva aasta. Igasuguseid asju oli. Eriliselt olen rahul endaga, sest sel aastal sai alguse mu muutumise teekond, sest aasta alguses ühel päeval sai lihtsalt villand olemast see, mis ma siis olin. Nüüd olen ma paljuski muutunud ja väga palju asju on nüüd hoopis loomulikumad, rõõmsamad, õnnelikumad ja rahuldust pakkuvamad. Eks muidugi loorberitele puhkama jääda nüüd ka ei tasu, eriti veel sellisel juhul kui olen aru saanud, et elu ongi üks suur .... ei tahaks öelda, et töö, võib olla siis jälgitud areng oleks parem sõna või siis - elu on mänglev õppimine - oleks vist isegi veel parem. Eks definitsiooni leiab igaüks ise :)

Olen ka endale tänulik, et ülikooli ära lõpetasin ja võtsin ette tee Eestist ära olemiseks. Tänu viimasele olen aru saanud kui palju kalleid inimesi mul ikka Eestis on. Mul on hea meel, et mul on Inglismaal väga hea pere ja et ma saan seal asjalik olla. Mul on hea meel, et mul on jätkuvalt mesilaspere, kus ma saan ennast väga hästi tunda heade ja mõnusate inimeste seltskonnas. Mul on hea meel, et aasta alguses juhtus üks asi, mille tulemusena ma õppisin sada korda rohkem kui mille tahes tulemusel ja seetõttu olen ma teel tähtede poole :P Ma olen tänulik, et ma tunnen just neid inimesi, keda ma tunnen, sest neist on alati väga abi.

Ja ma teen uuel aastal omalt poolt kõik, et see tuleks veel parem, õnnelikum, rahuldustpakkuvam ja säravam. Lihtsalt mõningad asjad tuleb üle vaadata ja ümber kujundada ning mõned asjad juurde õppida :)

Kuust, intuitsioonist ja tulevastest juhtumistest

Just räägiti telekas, et kuu on üle aegade lähimal kaugusel Maale, mille tõttu valgustab ta ka rohkem. Pole siis ime, et kui neljapäeval Pilatesesse läksin, siis tundus, et sõidan terve tee laterna all. Jõudsin juba kahtlustada, et keegi on mu katusele prozektori kinnitanud. Huvitav kogemus igatahes.
Rääkides veel kuust, siis eile tuli teiste au-pairidega kokkusaades jutuks, et ühe pere lapsed on nn hulluks läinud. Jõudsime järelduseni, et asi võib olla ka täiskuust, mis tegelikult võib täitsa tõsi olla, sest inimesed ju lähevad täiskuuga veidi segaseks ja äärmuslikumatel juhtudel maskeeruvad libahuntideks ja uluvad üksinduses taeva poole. Igatahes mina olen rahul, et mu aknad on maja sellel poolel, kuhu kuu valgus otseselt ei saa langeda. Mulle pole kunagi meeldinud kuu poolt valgustatuna magada.
Eile õhtul suutsin iseennast täielikult üllatada. Nimelt jõudsin täpselt kokku lepitud ajaks selle pubi juurde, kus pidime kokku saama. Millegipärast tekkis tunne, et teades Antat, siis tema vaevalt nii täpselt kohal on. Ok, kuna ilm oli ka vihmane ja tuuline, siis jäin autosse ootama. Mingil ajal helistasin ka ühele au-pairile, kelle numbrit ma teadsin ja üritasin uurida, et kas nad on kohal, kuid tema oli hoopis Londoni poole teel. Oh well, lõpetasin kõne, vaatasin, et olen siin juba 15 mintsa oodanud. Järsku tuli kindel veendumus, et nüüd tuleb pubi poole astuma hakata. Võtsin tulnud soovil sabast kinni vaikselt lootes, et ka välismaal teavad inimesed akadeemilisest veerandtunnist ja on ennast selleks ajaks kohale vedanud. Mõned meetrid enne pubi ust vaatan, et ohooo... tuttav auto ja muidugi oli see Anta koos teise au-pairiga, kes just parklasse sisse keerasid. Milline ajastus! Ma olin täiesti hämmeldunud. Eks teine kordki kuulan Sind, mu sisemine hääl :)

Eilse plaani kohaselt peaksime täna Oxfordi minema, kuid sellise vihma ja tuulega vist vaevalt. Aga eks paistab mis saab, ma vähemalt alustan inimeste kokkukogumise ringiga, eks vaatab, mida otsustame :)

Mu esmaspäevase inglise keele eksamiga sai nüüd ka kõik korda ning ma ei peagi seda edasi lükkama. Mul on hea meel ka selle üle, et mul on äärmiselt meeldiv eksami kaaslanna. Igatahes pöidlad pihku, et meil teemadega veaks.

Telekast näeb ikka huvitavaid asju

Eile näiteks oli saade rasedast mehest.
Nägin küll poole pealt kuna tulin pilatesest, aga põnev oli ikka.

Tegelikult oli selle mehe puhul tegemist looduse anomaaliaga. Lihtsalt see inimene nägi mees välja, kuid sisemiselt oli naine. Alguses oli kummaline näha meest suure kõhuga, kuid silm harjus ruttu. Samas on ju mitmetel meestel ees sama suur õllekõht, seega vahet ju pole, mis seal kõhus on :) Ühtlasi oli mehel toetajaks kõrval ka ta omaenese naine, kes ta ka viljastas (kasutati doonorisa). Milline koostöö! Hiljem aitas abikaasa ka last imetada.
Laps sündis muidugi loomulikult, sest see oli mehe soov. Võttis küll kaua aega. Kõrvalolevad ämmaemandad imestasid, et see on üks vaiksemaid sünnitusi, sest mehe suust ei tulnud kokkutõmmete ajal piuksugi. Muidugi kõige viimastematel tundidel lülitati kaamerad välja, et perele privaatsust anda. Ja terve laps oligi sündinud. :)

Kusjuures see mees rääkis, et ta on kohanud mitmeid mehi, kes oleksid täitsa nõus naise eest (kui naine ei saa) last ise kandma. Ja miks mitte lubada meestel sünnitada ja neid selles veel toetada. Eriti kui nad seda ise soovivad.
Ma nimetaks seda väljaspool karpi mõtlemiseks.

Aga muidu on inimestel tänapäeval ikka paljuga vaja kohaneda - kõigepealt geiabielud või üldse kooselud ja vahele rida teisi asju ja nüüd siis mehed sünnitamas :) Kuhu se maailm niiviisi jõuab? ...... Paradiisi, kus kõik on õnnelikud kuna saavad olla need, kes tahavad? :D

Pidevalt toimub midagi

Jõulumuusikat siit

Täna toodi meile kuusk. Õhtul läheb ilmselt kaunistamiseks :) Järgmisel nädalavahetusel pidi olema suur õpruskonna kogunemine - 9 täiskasvanut, 9 last ja 8 koera :)
Mul endal on 7 päeva lennuni :)

Täindus: Kuna blogspot ei tahtnud millegipärast mu postitusi kirjutamise päeval üles laadida, siis nüüdseks on lennuni 3 ja pool päeva (kui arvestada, et tänane päev on alles alguses :))

Tegelikult tuli eile üks naaber hilisõhtul ukse taha koputama. Ma ei olnud esialgu kindel, et asi normaalne on ja lootsin, et ta ära läheb. Ei läinud. Ust avades paluti kenasti sinepit laenuks :)
Ega ma siis kade asju laenama ole :) Vahepal jõudis naaber meie väikest kutsat kiita ja soovi avaldada, et vb kunagi saab tema spanjeliga paaritada :) Ega ma siis ka ometi kade polnud :)
Aga tegelikult otsis naaber pereisa.

Täna jälle üksi kodus olles tuli naaber sinepit ära tooma. Lubas uue isegi asemele. Nüüd siis jõudis juba nime ka küsida ja riiki kust pärit :) Aga ta oli seal ikka pereisa pärast.

Juhtub ikka asju :)

Loen siin muudkui tarku raamatuid

Huvitav kuhu see mu lõpuks välja viib :)
Loodan, et teil hiljem ikka jätkub minuga teemasid, millest rääkida :)

Tänase parim mõte on see, et elu seatud situatsioonides/olukordades pole läbikukkujaid. Sa lihtsalt teed neid eksameid nii mitu korda kui lõpuks midagi kasulikku nendest õpid :)

Ühesõnaga kui tabad end järjekodselt mõttelt, et miks need asjad ikka minuga juhtuvad, siis järgmine kord mõtle, et kas sul on sealt midagi õppimata jäänud.

----------------------

Tore jõululugu on siin

Tehke järgi!

Pisikene tüdruk teeb omale nüüd ise lipsusõlme. Minu meelest täiesti super!
Tüdrukud, tehke järgi :)

PS! Ma endale pole veel lipsusõlme tegemist katsetanud, aga teistele tegemises on juba meister :) Seega üks samm veel võtta :)

Inspiratsioon*

Pidin just ennast magama kerima, aga tuli hoopis Mõte. Mõte on kogunenud tänaste blogi ja raamatu lugemiste, kogetu ja kuuldu tulemusena.

Viimastel aegadel olen päris palju mõtisklenud meheks ja naiseks olemise üle. Täpsemalt siis, et mis rollid keegi on endale võtnud, kes on kuskohas allasurutud või eemale tõrjutud ja missugused on ühiskonna poolt peale surutud normid. Ma ei taha nüüd öelda, et olen kujunev feminist. Tegelikult mine tea, kellegi normide järgi võibolla olengi, aga ise ennast sinna küll ei liigitaks. Võtan endale lihtsalt vabaduse niimoodi mõelda :) Samas mulle meeldib, et mehed on dzentelmenid ja naised on naiselikud, aga mitte abitud, allasurutavad ja mängitavad/manipuleeritavad.



Aga, et nüüd teemaga jätkata, siis... Mõte! Mõte seisnes selles, et tänased naised vajavad enda kõrvale enesekindlaid mehi ja seda tegelikult ka enesekindlaid, mitte sellena vaid näivaid. Kas enesekindel mees vajab vinget autot, tööposti, maja, reise selleks, et tänapäevaseid enesekindlaid naisi võluda? Minu meelest pole siin üldse kahtlustki, et tänased naised on palju rohkem enesekindlamad (muidugi kui neil lastakse seda olla ja nad (naised) ise seda taipavad), teadlikumad ja võiks öelda, et isegi huvitavamad kui naised vanadel aegadel (siinkohal ei taha ma liiga teha ühelegi vanaemale, sest kindlasti on nemadki hakkama saanud vingete tegudega). Kõige selle põhjuseks on lihtsalt ajastu. Naistel on lihtsam haridust saada ja ennast tööelus proovile panna ning isegi karjääri teha :)

Oma vaatleja kogemuste põhjal aga võiksin öelda, et mehed pole uute tuultega küll kaasa tulnud (või siis vähemalt Eestis). Tundub, et meestele on sisse kodeeritud ikka veel vana nägemus ühest heast naisest, mis väljenduks järgmiselt. Tulen koju, kodu puhas, lapsed puhtad, teen lastele korra pai, lähen söön sooja õhtusöögi, naine askeldab, hea kui ometi rääkima ei pea, lõpetan söögi, sulgun teleka või arvuti taha, teen piinatud näo kui midagi tegema palutakse, õhtu lõpeb püüdlikult kammitud ja lõhnastatud naise kõrval. Ma ei saa aru, mis nauding on kodus omada hiirekest, kes ootab ammuli sui su harvu sõnu (käsklusi) ja täidab võib olla visuaalsel vaatlusel su ilumeele?

Eks muidugi naine, kes võtab Sind kui võrdse partnerina, soovib sinuga rääkida ja arutada nii igapäevastel kui ka igavikulistel teemadel, ootab Sinult vastutust, hoolitsust, toetust, sallivust, et seda ka Sulle vastu anda, ehmatab vist tõesti ära. Seetõttu ongi meil hetkel just need probleemid ühiskonnas. Kusjuures ega mehed sealjuures ise ka õnnelikud ole. Lihtsam on endasse süüvimise ja muutumise asemel võtta ette veidi värskem eksemplar, et sama teed uuesti käia.

Ma üldse ei taha nüüd jätta muljet, et pall on vaid meeste poolel. Eks naistel on ka omad probleemid. Näiteks see, et miks poisse üles kasvatades räägime, et nad ei tohi nutta ja nad peavad olema tugevad, miks hellitame neid liialt ja miks tekitame neis tunde, et nad pole vajalikud ning mehed on sead ja selleks ka jäävad.



Nüüd kaldus teema jälle kõrvale. Tegelikult tahtsin rääkida veel enesekindlusest. Nimelt mulle tundub, et mainitud omadus on suurim kingitus inimesele endale ning on ühtlasi kõrvalt vaatajale nauditav vaadata. Miks mitte veeta oma elu inimestega, kes on nauditavad? Ühtlasi tähendaks enesekindlus seda, et sa tead, kes sa oled, mida tahad, mis on oluline ja mis mitte ning selle põhjal saab teha edasisi kompromisse (kui nüüd veidi sügavamalt mõtiskleda, siis elu on üks suur kompromiss :)). Kellegi väärtus ei vähene kui lähed kompromissidele, eriti kui sa tead, mis sa oled ja mis on oluline. Ühiskonna poolt peale sunnitud või külge poogitud mõtted võivad siinkohal väga pealiskaudseks osutuda ja ei pruugi tähendada just sinu olemust.

Kokkuvõttes tahaks veel öelda, et naised, ärge kartke enesekindlad olemast!
Mehed, ärge kartke või suruge alla enesekindlust naiste juures! Te ei kaota sellega midagi, pigem võidate.

*üks maailmaparanduslik mõte :) Üdini positiivne.

TV

Siin, härrastemaal, on esile tulnud paar asja, mis esialgu nõutuks teevad või siis mingis suunas üllatavad.
Üks on näiteks see, et üldiselt pole telekast muhvigi vaadata. OK, ok oma lemmikteemal ehk siis kinnisvara ja remont, on ikka, aga suht vähe ikkagi. Mu meelest võiks neid igatahes rohkem olla. Põnevad on ju.
Aga muidu, ei ole telkust midagi tulemas. Filmid on ka sellistel teemadel, mida ma ei fänna ja paremal juhul jätan vaatamata ning poen varem voodisse. Seetõttu olengi siin suure vaba aja hulga ees nõutu. Kui nüüd pereisa ettevõttes mulle kaks korda nädalas tööd ka pole (nagu juhtus eile), siis olen ju puhta vaba aja uputuses.
Eks tuleb endale midagi välja mõtlema hakkata. Valikus on võimalused - raamatukogu püsikasutaja, uue teema/aine õppimine või lisatöö. Eks tegelen nende teemadega lähiajal, et uueks aastaks oleks plaan olemas. Selles mõttes, et siinne elu on küll jätkuvalt lill, kuid mingil hetkel läheb ju läägeks. Tahan asjalik, kasulik ja eesmärgipärane olla :)

-------------

Ostsin siin endale nn talvesaapad ehk siis Eesti mõistes pigem sügisesed. Neil on nii 3-4 cm konts. No täitsa lõpp. Nii imelik on käia. Hakkasin mõtlema, et olengi ju kevadest saadik madalaid jalanõusid kandnud. Kohe tunned, kuidas selg saab oma koormuse.
Hetkel loodan, et siin ei lähe nii külmaks, et peaksin omale soojema mantli muretsema. Nimelt olen valikuga kergelt tutvunud ja tundub, et inglaste lemmik värviks on must. Süda lihtsalt ei lase endale musta selga tõmmata. Loodan, et nad jõuavad vahepeal mõne värvilisema mantli juurde toota. :)

Mis juhtub kui oled kiire ...

... AutoCadiga joonestaja?

Juhtub see, et töö saab otsa ja nüüd istun siin ja lahendan oma vaba aega.
Tegelikult pole hullu. Saan vaadata oma lemmiksaateid kinnisvara ja hoonete arendamise teemal :)

Autoga sõitmisest

Täna roolis olles ja autoga koju orienteerudes tabasin ennast mõttelt, et olen autojuhi rolli päris hästi sisse elanud. Nimelt ei liigu ma peaaegu enam kuhugi ilma autota. Tegelikult ma ei saakski kuhugi jõuda autota ilma, et peaksin pikad matkad ette võtma, mis tähendab, et auto on mu elus päris tähtsal kohal. Kui eelmisel nädalal mu auto aku otsustas üles öelda ja ma seetõttu ühel päeval inglise keelde ei saanud, siis alguses ikka ehmatas ära küll.

Teiseks, hakkavad mind häirima autojuhid, kes liiguvad aeglasemalt või teevad imelikke manöövreid. See muidugi ei tähenda, et ma ise mõnikord nende sarnane poleks :) Teades enda aeglasevõitu sõidu põhjuseid ja olles avatud teiste võimalikele põhjustele, siis me ei saa kunagi kellegile öelda, et ta on .... , sest ta on otsustanud aeglasemalt sõita. Sa ei tea kunagi, mis võib selle juhtimisstiili põhjuseks olla. Võibolla on tal mingi tervisehäda, ta on siinkandis uus või autol on mingi probleem. Lihtsalt sul kui juhil pole mõtet ennast selle pärast siniseks vihastada, et keegi aeglasemalt sõidab. Naudi ise aeglasemat sõitu ja saad äkki aegagi ringi vaadata.

Üks õhtu ma täitsa imestasin. Tulin just väikese tüdrukuga balleti tunnist seda kitsast ja käänulist teed mööda õhtul pimedas koju ja üks dziip otsustas mulle ennast tagumiku külge liimida. St, et ta oli ikka väga lähedal ja ta tuled pimestasid mind, pluss veel see, et see oli mu esimene pimedassõit Inglismaal üldse. No muidugi olin ma alarmeeritud ja hoolikas, mistõttu ma sõitsin ka aeglasemalt. Ühel hetkel otsustas see dziip mulle alarmi lasta. No, ma kui ehmatanud kodanik üldse, pidin ehmatusest seisma jääma. No, pole just kena niimoodi teha. Õnneks järgmisel ristmikul pööras ta ära ja sain rahus edasi sõita :)

Tegelikult olen üldse avastanud, et ma pigem heameelega sõidaks siin rahulikult ja mõnuga ja igal ristmikul, ringristmikul jääksin pigem seisma ja vaataksin hoolega, et keegi mul ometi kahe silma vahele ei jääks. Kuid mõni sohver võib seetõttu sipelgaid jooksmas tunda. Oh well, juhtub :) Mul pole kuskile kiiret. Mõtlesin isegi välja anda sildi autole kleepimiseks sõnumiga - sõidan mõnuga või mul pole kiiret. Kujutan ette, et mõnel juhil paljast selle sildi nägemisest tõuseb paanika ja ta kaob kui tinavile mu tagant :)

Kolmandaks, mulle väga meeldib autoga manööverdada :) Parkimised on mõnikord kitsad ja satun diagonaalis jääma, kuid muidu on täitsa nauditav oma väikese noolekesega manööverdada. Kusjuures vasakpoolne liiklus pole hull midagi. Lihtsalt nõuab harjumist ja väheke mõtlemist. Isiklikult mulle tundub käikude vahetamine vasaku käega ka poole turvalisem, sest samal ajal saan rooli oma tugevama käega hoida.

Esialgu mul vist rohkem põhjuseid üles loetleda polegi. Kolm on tegelikult juba päris palju minusuguse senise autopõlguri poolt :) Loodan, et ma siin autoga liialt ära ei harju, et peaksin endale Eestis ka neljarattalise sõbra hankima.

Tegelikult ootan juba aega kui õhtul väljas valge on. Palju turvalisem jälle :)

Mõnsat päkapiku aega!

Nägin ...

... natuke aega tagasi kuidas hiir (loodan ikka, et hiir) mu kummuti taha jooksis.
Uudist Tiiaga jagades pakkus ta, et äkki on hoopis päkapikk :)
Aga võib-olla tõesti, et päkapikk :)
Tuleb nüüd ennast jälgima hakata, et rumalusi ei teeks. Päkapikk ju ikkagi kaugelt tulnud, ei saa pettumust valmistada.
Eks hiljem kinkide pealt näe.

Sa oled sel aastal juba päkapikku näinud?

Täna

ärkasin jõulu tundega.

Maja on tühi ja saan nautida vaikust, valitud muusikat ja hirsiputru :)
Lisaks sajab väljas lörtsi, muidugi vihmaga segatult.

Täna on ju esimene advent. Põletage küünlaid ja mõelge, mis on hetkel hästi :)

Meedia on ikka murumuna :)

ehk siis naljanina.

Ma ikka imestan vahel kui lihtsalt ja sujuvalt meedia oskab inimestele liignime külge pookida.
Kuna kõik Baarid ja Bussid on seljataha jäänud, siis nüüd ammutatakse ideid igapäeva elu naljakatest sündmustest nagu näiteks Kapoti-Arvo. Iseenesest tubli mees ju! Kogu see tee visalt kuskilt kapoti nurgast kinni hoida. Mind huvitaks hetkel rohkem, mida autojuht mõtles. Vean kihla, et ta oli kindlasti palju politsei Hollywoodi filme vaadanud ja näiliselt elas läbi kangelaslikku põgenemist mööda kitsaid tänavaid. Soovitaksin talle soojalt nime Lohistaja. :D
Kokkuvõttes on tegelikult ju üks naljakas lugu. Hea, et kõik hästi lõppes :)

Mitmesuguseid mõtteid vol 2

Lapsed on koju tassitud ning nüüdseks ka üle antud.

Esimese raamatu kommentaariks tahtsin veel öelda, et kogu inimese siseelu muutus minu jaoks vägagi keerukaks. See poliitika, et ennast pidevalt jälgida ja tähele panna, mis sisemiselt toimub ning sellest veel õigel ajal aru saada ning vajalikud meetmed rakendusele võtta, tundub enamikule esialgu kui liigselt segav asjaolu lihtsa ja naudingurohke elamise juures.
Eks ta esialgu on kindlasti aega võttev ja nõuab kannatust, kuid pikemas perspektiivis on palju rahuldustpakkuvamam ja õnnelikuks tegevamam, sest esiteks saad sa endast ja oma soovidest teadlikuks ja ego kõrvale jättes saavutad sa oma soovitud aladel palju kergemalt soovitud tulemusi ja eesmärke. Seega, kui lühiajaline alustamisvalu välja arvata, siis pikaajaline edu ja rõõm on karanteeritud. :)

Kui esimene raamat tekitas minus tunde, et peab enda ikka kätte võtma ja vaatama, kuhu ma kogu selle teadmisega lõpuks välja jõuan ning võtta teadmiseks, et inimeseks olemine on üks keerukas ja kannatlikust nõudev amet, siis teine raamat süvendas seda minus veelgi.

Teine raamat läks esimesest veelgi sügavamale ja andis sügavama arusaama, kuidas inimene on võimeline oma mõtlemisega oma elu ja ka teiste elu mõjutama. Igaüks meist on kui antenn, kes kiirgab endast välja mõtteid ja tundeid ja seoses sellega mõjutab ühiskonda, riiki, lähedasi, armastatuid jne. lõpmatult. Lisaks leidsin raamatust vastuse ammu mõttes küsitud küsimusele, mis tegelikult kokkuvõttes ongi nii nagu ma olin koguaeg arvanud :) (intuitsioon, või mis?) Väga paljud inimesed otsivad oma hingesugulasi (nendest räägitakse ka meedias kui hirmus ilusast ja romatilisest vedamisest, mis teeb elulõpuni su elu õnnelikuks ja rahulolevaks), aga tegelikult suudame me kõik üksteise mõtteid vastu võtta ja mõista, mida keegi juba enne selle välja ütlemist soovib või vajab.
Probleem on lihtsalt selles, et see tingimusteta armastus, mis lubaks telepaatial inimeste vahele tulla ja olla, kust saaks omakorda tekkida tugev side inimeste vahel, seisab kartuste ja ego "kaitsvate" müüride taga. Kõige olulisem on aga see, et ego kõrvale jättes tuleks inimestel teada saada kes nad oma ego kaitsva kihi all on.
No, ma ütlen, et inimene olla on ikka keerukas töö endaga. Selleks, et midagi ihaldatud saada tulleb kõigepealt ennast korrastada ja avada, et soovitu teaks ja tahaks sinuni tulla. Kõik mis meil oleviku hetkel on, see on meie mõttetöö vili. Siinkohal võid küsida, et kas sellist olevikku oledki tahtnud :P Kui ei, siis on aeg teha mõned muudatused.
Mulle igatahes õudsalt meeldib see idee, et iga indiviid saab oma elukäiku ise juhtida ennast arendades, uurides ja muutes. Tuleb vaid eesmärk võtta, probleem teadvustada ja kannatus ning pikk meel kaaslaseks võtta.
Areng ja muutus on mulle alati meeldinud :)

Nii palju siis hetkel mu raamatu lugemistest.

Muidu on jätkuvalt kõik korras ja vahva :)

Igasugustest mõtetest

Olen siin viimasel ajal palju lugenud, juhtumisi vaid eesti keelseid raamatuid. Need raamatud lihtsalt on nii põnevad, et ma lihtsalt ei saa neid kõrvale panna ja midagi inglise keelset raamatukogust asemele tuua.

Esimene raamat, mida ma lugesin oli egost ja kuidas meie ego ei luba meil lihtsalt õnnelik olla. alati on ta rahulolematu sellega, mis meil on ja alati peab ta teistest parem olema. Mõnikord otsib lausa meelega, et tülli minna või kellegile niisama ära teha. Õudsalt huvitav ja põnev teema. Alguses oli mul seda raamatut raske lugeda, kuna see raamat nõuab hästi suurt keskendumist, aga lõpuks olin väga rahul. Kusjuures hakkasin ennast ja elus toimunud situatsioone n.ö. kõrvalt nägema. Hakkasin nägema, et tegelikult pole me üldse need, kes meie ego tahab meid välja lasta paista. Tegelik mina on selle ego pealiskihi all. Ole vaid tark, jälgi ennast ja saad lõpuks ka aru, mis elus teed või tahad. Probleem on nimelt selles, et ego teeb kõik selleks, et meie tõelist olemust varjata - leiab selleks erinevad rollid, mida võtta, uskumused, mida enda omaks pidada jne, aga see kõik on lihtsalt kamuflaaz. See on ego kartus, et ta pole oluline. See pole see tõeline ja väärtuslik mina. Kusjuures meestel on ego keskmiselt palju tugevamini arenenud, mistõttu nende egod ei luba neil uskuda naiselikku intiutsiooni, mistõttu mehed alatasa võitlevad oma vahel ja miks (minu meelest) mehed on vahel rohkem sisemiselt õnnetumad kui naised. Ja seetõttu on ilmas olnud ja toimunud nii palju võimuvõitlust ja sõdu ning naiste allasurumist läbi ajaloo, aga ikka pole keegi tulemusega rahul. Näete kuhu ego meid viib ;)

Minu jaoks oli selle raamatu peaaegu igal lehel üks tähelepanuväärne mõte, mida arendada ja mõelda, et vahel mõtlesin nad isegi siia üles kirjutada, aga see oleks lõppkokkuvõttes läinud raamatu kordustrükiks minu blogis. Seega kui kellegil on huvi selle raamatu vastu, siis Eckhart Tolle "Uus maailm" :)

Teisest raamatust kuulete veidike hiljem, sest vahepeal tuleb lapsed koolist koju tuua :)
Olge südamlikud, armastavad, rõõmsad ja õnnelikud! Olge teie ise :P

PS! 2 nädalat ja kaks päeva veel :)

Päeva juhtumised

Täna oli suhteliselt kummaline päev. Esiteks jõudsin sellel nädalal esimesse inglise keele tundi (esmaspäeval jäi (auto) tehnilistel põhjustel minemata) ja seal tuli lõpuks ette kanda lühike presentatsioon. Kuna viimase aasta jooksul olen presentatsioonidele allergia saanud, siis muidugi pelgasin oma etteastet. Teisi kuulates sain juurde kindlust, kuid siiski, siiski. TTÜ inglise keele õpsid oskavad ikka päris hästi oma kummaliste nõudmiste ja hindamissüsteemiga inimestesse sügavad jäljed jätta :)
Igatahes läks mul päris kenasti, kuid ette heideti aksenti. Õpetaja ise oli minuga rahul ja lohutas, et eksamil hindavad meid inglastest õpetajad ja nemad jagavad ka igasuguseid aksente. Mulle endale sadas mu enda aksent küll kui taevast selga, mida värki!? Selle 3 kuuga olen saanud kõikides kohtades väga hästi hakkama ja oma arust rääkinud küllaltki inglaslikult, aga võta siis kinni. Ju siis on, mida parandada. Sain kirja ka ühe raamatu, mis aitab häälduse õppimisele kaasa. Kokkuvõttes ei põe ma midagi. Olen siin ikkagi olnud ju 3 kuud, teised seal kursuselt rohkem kui aasta. Mõni rohkemgi. Tahaks teada missugune aksent neil oli kui nad nii kaua siin olnud olid :)
Üldse on siin inimesiti nii erinev. Nt mulle pole väga raske arinevatest aksentidest aru saamine, kuid samas on inimesi, kellel on grammatika ja rääkimine super, kuid teistest aru ei saa. Või siis minu puhul vastupidi:) Või mine sa tea. Hakkasin vahepeal mõtisklema, et mis oleksid need faktorid, mis põhjustavad või aitavad kaasa keele omandamiseks nii kõnes kirjas kui kuulamises. KAs kõik on siiski inimeses kinni? Hetkel murran sellega veel pead. Kui keegi oskaks kommenterida, oleksin väga tänulik :)
Nüüd hüppasin päeva teemalt korraks kõrvale. Aga läheb siis siiski edasi. Pärast keele tundi suundusin väikesele shopingule ning hiljem bensiinijaama. Tankisin ära, valisin aknapesu vahendi ja läksin maksma. Kahe lühikese lause tulemusena imestas müüjapoiss, et mis imelik aksent mul on ja kust ma tulen. No teate, see hetk oli küll selline deja vu. Arvan, et mul vajus suu ka esialgu lahti :)
Päeva kokkuvõttena peaksin tegema vist järelduse, et esiteks mul on eristatav aksent ja teiseks kui tahan keelt rääkida nii, et ka poolakad aru saaksid, siis tuleb hääldust lihvima hakata :)

Teate, mulle hakkavad külakesed meeldima, eriti see, et kõik teavad enam vähem kõiki ja hommikul kui koeraga jalutama lähed, siis ütled vastutulijatele tere :) Ja mõni võib lihtsalt juurde tulla ja sinuga rääkima hakata. Nagu näiteks täna.
Kiirustasin pärast laste kooli jalutamist koju tagasi. Mingi hetk nägin paari meest pubi ees jutlemas. Oma jutu lõppedes lahkusid mõlemad eri suunas. Ühel hetkel avastasin, et üks nendest meestest sammub mingu üht teed ja muidugi alustas ta juttu. Kohe teadis ka, et kus ma olen ja mainis, et on minust kuulnud. Avaldasin siis lootust, et loodetavasti ikka head. Ja seejärel läks jutt ilmale. (see on tõesti inglaste lemmik teema, aitab alati juttu alustada) Kahjuks jõudis mees enne koduukseni kui ma jõudsin talle põhjalikult pajatada Eestis möllanud lumetormist.
Aga kokkuvõttes oli värskendav ja inspireeriv.
Minu meelest pole ju üldse halb kui inimesed üksteist teavad ja vahel jutlevad, isegi külas käivad ning nad ei ela üksteisest kahe kilomeetri kaugusel, kus vahel paks mets. Miks on eestlasele see eraldatus ja suur oma isikliku ruumi vajadus nii sisse kodeeritud? Miks me tahame olla üksi oma nurgas?
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et kogu vabadus ja ruum on inimese enda hinges ja tegelikult peaksime me üksteisele palju lähemal elama. See oleks tegelik ja täisväärtuslik elu.
Samas ei saa ma midagi ka selle vastu, et elada looduslikult ilusas paigas, pidevalt kontaktis loodusega.
Kui nüüd kogu eelnevat kokku võtta, siis minule peakski ideaalseks elupaigaks olema küla :)
Ühtlasi peaks see küla asuma kuskil veekogu läheduses ja linnale lähedal, sest vahel tahaks ju ikka kinos ja teatris ka käia. Ja külas endas võiks mõnu külaelu käia :)
Oskab keegi midagi soovitada?
:)

4st on 3 saanud ja igapäevaga on 2le veelgi lähemal

Pealkiri peaks vihjama seda, et keegi siin ootab väga Eestisse tulekut :) Kui sa seda veel pealkirjast välja ei lugenud, siis jah, ootan. Põnev on. Tahaks inimesi ja kohti näha, rääkida vabalt eesti keeles ja reaalajas kõigest juhtunust ja uutest mõtetest. Ootan ka juba jõule - seda mõnus-magusat ootust ja kinkide valmistamist, pidusöökide planeerimist, kuuske ja muidugi lund :) Ma tõesti hoian siin pöialt, et jõulud ja uusaasta oleks lumine ja karge vaikus oleks metsades ja seal, kus inimesed väga ei liigu.
Suurest lennu ootusest tegin juba esimese proovi pakkimise ära. Tundub täitsa täidetav ja mahutatav.

Süda läks hellaks

... jõuluks lubatakse lund ja külma :)

Sünnipäev Swindoni peal

Eile pidasime Anta sünnipäeva. Koha st linna valikule eelnes muidugi pikk arutelu, kuid lõpuks jäi siiski valituks Swindon kui üks lähim suurim linn.
Õhtu pärlid oleksid järgmised -
- India restoranid on ühed mõnusad kohad, aga ealne öök võib vahel ohtlik olla. Mõtlesin mina nimelt, et mis üks roheline pipar ühele tugevale Maarjamaa tüdrukule ikka teeb. Järgmisel hetkel olin pisaras ja suus põles tulekahi. Muidu oli toit väga hea ja maitsev, kahju ainult et pärast väga süüa ei saanud, sest kõrvetas igal juhul. Hetkel muidugi on kõik korras :)
Lisaks lasid resto poisid meid lahkelt oma kaasa võetud torti süüa. Kokkuvõttes jäime teenindusega vägagi rahule ja lahkusime ülevas tujus klubi otsima.
- Inglise klubi kultuurist ei maksa siinkohal midagi rääkida. Nimelt selle puudumise pärast. Hea asi muidugi on see, et enamus klubi ja pubisid suletakse 1st või 2st. Saab raskelt pidutsenud rahvas varakult koju kotile minna ja välja puhata. Kusjuures küla pubides pole hea toon pubisse laekuda pärast 11st :) pidavat mõeldama, et kus sa siis vahepeal pidutsesid.

PS! Loen siin nädalaid Eestisse tulekuni. 4 veel :)

Thank you Everyn darling

nii pöördub pisike poiss minu poole vahetevahel. Teeb alati südame heaks :)

Igatahes täna koeri mööda põlde jalutades sain taaskord aru sellest, mis mind õnnelikuks teeb.
Tänu sellele äratundmisele hakkasin kaaluma piirkondi Eestis, mis sellele kõige paremini kaasa aitaks. Hetkel jäi muidugi asi otsustamata, sest mere läheduse olulisus jäi veel lahtiseks. Muidu tundus kõik võimalik ja sätitav :) Tallinn tundus hetkega liialt piinav ja kiire.

Vaat, millega ma siin ära ei harju :)

Avastus sariast "Inglismaa ilusad paigad"

Cambridge`i turismiinfos ringi luusides jäi kätte brozüür imeilusast paleest. Küllaltki lähedal Londonile. Nimeks on Eltham Palace. Palees veetis oma lapsepõlve Henry VIII. Hoone on ehitatud Art Deco stiilis ja annab edasi 30ndate glamuuri ja sära. Kodulehelt sain mõned pildid näpata, et ka teile seda imeilusat glamuuri näha tuua.

Kuidas "credit crunch´i" ajal ellu jääda?

Väikesed õpetused siis:

1. Enne kui poodi lähed tee kindlaks, mida sul täpsemalt vaja on. Planeeri terve nädala menüü ning koosta ostunimekiri. Jää selle juurde.

2. Proovi oste sooritada ilma lasteta ning täis kõhuga. Võta endale aega põhjalikult hindu uurida.

3. Võta poodi kaasa omad kande- või plastikkotid. Väike kokkuhoid, kuid pikas perspektiivis suur.

4. Kasuta ostlemiseks internetti. Nii maksad küll kohale toomise eest, kuid hoiad kokku auto kütuse raha.

5. Kasuta kliendi- või poodide poolt pakutavaid krediitkaarte. Enne vormistamist ole kindel, mida teed ja mida pood sulle pakub.

6. Osta suuremates kogustes kuna suurem kogus tähendab paremat hinda.

7. Osta kaks ühes tooteid. Igapäevases kasutuses olevate toodete pealt saab sel viisil päris palju kokku hoida.

8. Alati pole mõtekas olla ühe tootjamärgi kindel. Sama toode, kuid odavam, võib maitse ja omaduste poolest sama või isegi parem olla.

9. Õpi olema nutikas ja kasutama eelmise toidukorra jääke järgmises.

10. Vaata kodus ringi ja mõtle kuidas kasutada tooteid võimalikult säästlikult. Nii pesupulbreid, puhasteid ja pesu-, nõudepesumasinaid annab säästlikult kasutada.

11. Vaata oma toitumisviis üle. Kiudained hoiavad su kõhu kauem täis ja seetõttu ei pea sa nii tihti söögiaegade vahel sööma.

12. Liha ja kala saab ubade, sojaga asendada. Kasvõi osaliselt.

13. Kaalu aeglase keetja ostmist.

Punktid on võetud Tesco magazine`st soovitustena koduperenaistele. Mulle tundus, et Eestis oleme nende punktide järgi juba varem elanud. Vähemalt osade punktide järgi. Siin tundusid need ühele nn katsejänes-perenaisele nutika avastusena. Vähemalt ajakirjale antud tagasiside osas, aga mine sa seda meediat ka tea.

Puhkus on mõnus. Puhake kaa!

Olen tervelt 7 päeva arvutist eemal olnud ja nüüd on vaja kõikide asjadega järjele jõuda.
Viimane tähendab seda, et kõik saabunud kirjad tuleb üle lugeda ja vajalikud asjad ette ära korraldada :)
AGA, mida ma siis olen nende viimaste päevade jooksul teinud? Nimekiri siis ...
- sõitnud 5 tundi bussis 2 korda,
- bussis end turvavööga istme külge kinnitanud,
- tantsinud salsat ja täiesti edukalt, ilma algajatele mõeldud tunditeta,
- söönud india toitu. Kusjuures kas teate, et sõna toit algusega balti india köögis tähendab mulla korrikul serveeritud toitu. Imestasin siis, et kolme riiki Euroopas kustutakse Balti riikideks, sain vastuseks, et ilmselt on meil seal siis palju pori :)
- imetlenud Cambridge´i armsaid tänavaid ja hooneid, uudistanud jõel parvetamist,
- külastanud mitmel korral Festival of Ideas (mul vedas, et see sel ajal juhtus Cambridge's toimuma, sest muidu oleks mul päris igav olnud). Esimesel korral vaatasime lühikest filmi Inglismaa koolist ja hiljem Indias elavatest kahest 10 aastasest poisist, teisel korral näitas üks antropoloog oma nn tööpõllu filmi Nepaali külast. Viimane oli väga meeldejääv ja sügav kogemus kuna film andis väga siiralt ja sügavalt edasi antropoloogi töö ning lisaks filmipildile kommenteeris oma tehtud tööd ka autor ise. Autor tahtis edasi anda antopoloogi igapäevatöö kui ta läheb oma kodu tsivilisiatsioonist välja kuhugi nn pärapõrgusse väikest kogukonda uudistama ja millega ta peab seal kokkupuutuma ja arvestama, kuidas inimsuhted muutuvad väga sügavaks ja toetavaks, kuidas ta seal adopteeritakse ja kuidas ta sellega terve suure suguvõsaga sugulaseks saab, kuidas ühised õhtusöögid, peapesud, mängud, riitused liidavad inimesi ja kuidas sind hiljem aastaid mäletatakse, kuidas hiljem on sealt tagasitulles keerukas kohaneda tsivilisatsiooni kiirustamise ja "külmusega". Tunnen siiani kuidas see film mind puudutas :)
- külastanud King College´i jumalateenistust. Täiesti teistsugune kogemus kui Eesti kirikutes ja muidugi keskkond oli suurepärane - hämmastavalt ilus. Kuidas inimesed on küll selliseid asju teinud :)
- käinud Cambridge´i klubis. Alguses oli kummaline, kuna kell oli 9 ja inimesed juba rokkisid tantsupärandal, kuigi muusika polnud just mittemidagiütlev. Hiljem läksm uusika õnneks paremaks. Vahva oli see, et mingil hetkel hakkasid inimesed lugudele kaasa laulma - ingliskeelsete laulude värk :) Laulamegi ju meie vahel kaasa omakeelestele lauludele :), aga kuskil klubis pole ma sellist massilist laulmist veel kuulnud :)
- vaadanud 80ndate India filmi kurva lõpuga, rääkinud palju Indiast, kuulnud palju sellest riigist. Ma ei tea kas vaid mulle tundus, aga Cambridge`s on palju indialasi. Võibolla on see põhjustatud rohkearvulisest tudengkonnast, kes tulevad sinna üle maailma õppima,
- söönud kebabi keset ööd,
- tantsinud bachatat. Mulle meeldib see tants nagu salsagi,
- kolm päeva üksi Cambridge`i peal veetnud kuna teised pidid oma tööd tegema, aga see oli hea aeg, sest sain samme oma rütmi järgi sättida.
- ostnud endale kleidi, püksid ja pluusi. Kõik väga kenad ja olen endaga rahul,
- palju külma tundnud. Kusjuures inglased va hullud tüübid ei tundu sellest külmast väljagi tegevat, sest käivad ikka õhukeste pusade, kampsunitega samal ajal kui mul on 4 kihti ja ikka külm,
- orienteerunud Cambridge´i tänavatel kahtlase ja väga üldise kaardi abil,
- mõnusalt vihmas aega parajaks teinud ja seetõttu hiljaks jäänud ühele huvitavale loengule, mis kokkuvõttes oli rahvast pungil ja seetõttu enam rohkem rahvast ei võetudki.
- söönud suuremas koguses rosinasaia,
- istunud kogemata valele bussile, õnneks lasi mind bussijuht suht kodu lähedal maha ja pidin leppima vaid 20 minutilise vihmas sibamisega,
- vaigistanud keset ööd mitmeid kordi küttesüteemis esinevat kavitatsiooni, mis väljendus undamisega torudes,
- sõitnud ringi Sightseeing bussis, saanud seetõttu informeeritud Cambridge`i ajaloost ja väärikamatest hoonetest, mõnusa külma kontidesse ja punased kõrvaklapid,
- imestanud, et jõulukauapade poes olid juba järjekorrad,
- imestanud, et inglastele meeldib viisakalt järjekorras olla,
- näinud ehtinglaslikku kodu,
- rääkinud palju aupairi tööst, üksindusest ja kuidas kodumaal olijad kipuvad meid ära unustama, sest kõigil on kiire ja kõik peavad oma elu elama,
- mõlgutanud mõtteid paarist aastast Inglismaal,
- käinud muuseumis, kus suurima mulje jätsid Egiptuse osakond ning näitus Gruusia teemal. Kas teadsite, et Gruusi on väga rikas olnud (vb ka nüüd) kulla poolest ja sealsed elanikud on maetud väga luksusliku varandusega (muidugi kunagi, mitte nüüd),
- näinud suurel hulgal jalgrattaid, ülikondades, talaarides mehi,
- kohanud sõbralikke ja toredaid bussijuhte,
- söönud taaskord kebabi, mille järel sai salsat tantsima mindud. Kui keegi ei tea, siis kebab sisaldas suuremas koguses sibulat ja muidugi oli mul hiljem terve õhtu tunne, et igakord kui suu lahti teen hingan mõnusalt sibulat välja :),
- muretsenud kust saada rohkem rääkimise kogemust,
- saanud aru, et pärast puhkust tuleb minna tagasi Ashburysse, mitte Tallinnasse, mis ühel hetkel tundus väga kurb olevat,
- kuulnud suuremas koguses erinevaid aksente, millest mõni oli vägagi arusaamatu,
- tagasi tulles lund nähtud,
- kokkuvõttes oli väga mõnus tagasi tulla - tuttavasse ja sooja kohta. Kohta, kus keegi teadis midagi mu kohta.
- lisatöö pakkumise saanud :)

Hmmmm, hetkel vist kõik :)
Kokkuvõttes oli väga huvitav ja põnev puhkus, sain teha kõike, millest puudust olin tundnud. Nüüd jääb vaid jõule oodata :)

PS! 15. dets on juba lend :)

Puhkus teeb ikka tuju heaks :)

Kui keegi peaks kunagi veel au pairiks minema, siis vaadaku heaga, et nende pereema oleks õpetaja, sest siis on pikad vaheajad karanteeritud. Jõulude ja Lihavõtete ajal on mul 3 nädalat vaba aega juba kindlasti soolas ja isegi enamus pileteid selleks ajaks olemas :)
Aga see selleks. Täna algas siinsetel lastel puhkus ja see tähendab, et ka minul. Pakingi siin oma 7 asja kotti ja sõidan Cambridge`i Mariliisi sõprade võõrustada. Ees ootab 5 tundi teel olemist. Tegelikult küll 4 tundi, sest Heathrowl tuleb bussi vahetada ja see väljub tunnikese hiljem. Igatahes põnev, põnev. Katsun bussile minnes kohe tagasisõidu pileti ka ära osta, sest eraldi ostes tuleb see peaaegu kaks korda kallim. Siinsetel bussidel on kombeks anda sulle kokkuvõttes odavam pilet kui plaanid ka tagasi sealt tulla. Hetkel ma ei tea kuidas asjad rongidega on, kuid eks kunagi ka nendega tutvust teeb. Bussipiletitest rääkides, käisin eelmisel laupäeval bussiga Swindonis väikesel tutvumisretkel. Külakesest bussi astudes küsis bussijuht minult kohe, et kas single. Ma siis kui aus inimene, et jah. Pole ma ju vahepeal abiellunud ja kedagi teist mul kaasas ka polnud. Istusin siis oma piletiga maha ja hakkasin nuputama, et mis see küsimus tähendab, sest vaevalt bussijuht mu perekonnaseisu uuris (kuigi ta oli väga lahke ja sõbralik, siis pole see just esimene küsimus, mida võõrale inimesele otsekohe esitada). Saladus paljastus Swindonist tagasi tulles, kus bussijuht juba pikemalt taipas pärida, et kas soovite ka tagasi tulla? Hiljem nägin bussi seinal ka silti, et päevaliiklejale on erihind. Selge see! Järgmine kord olen targem.

Kuna mul oli hommik vaba, siis sain väheke asju korrastatud ja asju pakitud. Liigutasin korraks ka inglise keele asju ja vaatasin üle, mis mul järgmiseks tunniks vaja teha on. Meenus, et viimases tunnis rääkisime erinevatest elamisviisidest, - võimalustest (nagu näiteks traditsiooniline perekond, polügaamia, üksikavanem, geiperekond). Lisaks pidime tunnis kiirkorras ettevalmistama lühikese kaitsekõne ühele neist. Minu grupp sai muidugi selle viimase ehk siis geiperekonna. :D
Olgugi, et seisime päris piraka portsu ees ja osa meist keeldus meiega koos töötamast. Ilmselt olenevalt intrigeerivast teemast ja oma noorest mehelikus uhkusest, siis saime sellega väga hästi hakkama, eriti just meie eestkõneleja ja kokkuvõttes saime suurima aplausi :) Meie põhiargument olid vaesuse ja harimatuse probleemi lahendamine kuna gei paarid ilmselt peavad oma lapsed lapsendama.
See oli väga hea näide kui huvitav ja põnev meil inglise keeles on :)

Jälle üks ilus päev

Vahepeal sai päris palju fotosid üles riputatud. Palun tõstke kõik käed, kes nendesse rohkem kui 2 sekundit süvenesid? Aitäh neile, kes käed tõstsid :)
Igatahes mõtlesin ma nüüd, et kirjutaks ka vahepeal.
Elu läheb siin ikka edasi - igapäeva askeldused vürtsitatud mõnede naljakate, armsate, toredate juhtumistega. Maadlen siin vahepeal koduigatsusega ehk tegelikult siis igatsusega inimeste järgi. Tahaks rääkida ja ennast vabalt väljendada. Vahepeal on nii palju mõtteid pähe tulnud ja uusi võimalusi, et justkui kohe kohe läheksin lõhki, aga teie sal kõik magate või sööte ja lõpuks ma vaid ootan oma 2 tundi järgi, et sama teha :)

Eile õhtul vaatasin üht huvitavat saadet, kus üks noor ajakirjaniku piiga uurib erinevaid suhteid ja elamisviise. Tegelikult kõik algas vist sellest kui tüdruk plaanis oma kehaga sõbraks saada ja seda enam mitte häbeneda. Selleks käis ta erinevatel kursustel (kohe enam ei mäletagi), oli aktimodelliks ning lõpuks alustas aktsiooni, kus kutsus naisi ennast paljastama. Eks algus oli ikka raske ja naised pigem jooksid eest kui ütleid jah, aga lõpuks leiti siiski sobiv kamp. Vahepalana pean mainima, et Dawn käis naisi värbamas suures keskuses, kandes ise vaid kaht suurt plakatit. Ühtlasi kutsuti teda televisiooni ja ka raadiosse. Viimases osutus ta nii julgeks, et kooris isegi suuema osa riideid seljast, saatejuht, vaene mehike, punastas kõrval.
Lõpuks siis üüriti üks suur kahekorruseline buss Londonis ja sõideti sellega ringi - naised ülemisel korrusel rõõmsalt ja alasti (peaaegu). Naised ise olid tulemusega väga rahul ja Dawn sai ka oma kartusest üle:)
Nüüdseks on piiga ehk siis nimega Dawn võtnud ette erinevate suhete uurimise. Selleks on ta külastanud vabaarmastajate kommuuni, Geishasid, välismaale abiellumisi vahendavat agentuuri ja eile õhtul mormoone Ameerikas. Kõik saated on olnud väga huvitavad sisevaatlused ja püüe inimeste erinevatest elu- ja mõtteviisidest arusaada. Päris mitmetesse kohtadesse on tal olnud alguses raske sisse saada, kuid imekombel on ta siiski selle saavutanud ja sellega vaatajatele väga huvitavaid elamusi pakkunud. Jätkan kindlasti selle saata vaatamist ja huvitavatel hetkedel ka teiega muljetamist ;)

Käisin mäe otsas ja nägin järgmist ...

Mitu valget ja musta täppi on pildil? Ühed on lehmad ja teised on lambad.

Ashdown House dramaatilise taevaga.

Sigailus ilm

Käisin jalutamas. Käik kujunes 2 tunni pikkuseks päikese käes mõnulemiseks :)

Seltskond

Meie tore matkaseltskond on näha kõrvaloleval pildil. Paremalt liikudes - Dani (Hispaaniast), Anta (Hispaaniast), Ceyda (Türgist), Martina (Tsehhist) ja Marie (Prantsusmaalt). Väga mõnus, soe ja lõbus seltskond.

Tegime White Horse Hill´il väikese pikniku, kus igaüks pidi kaasa võtma toitu oma kodumaalt. Mul vedas, kuna mulle oli Mariliis just toonud musta leiba ja vürtsikilu ja sain kõiki vürtsikilu võileivaga üllatada. Tundus, et see meeldis kõigile. Hispaania osakond pakkus meile omletti, praekartuleid ja Vene salatit. Türgi neiu tegi pannkooke, Prantsuse neiu shokolaadikoogi ja Tsehhi tüdruk tuunikala võileivad. Kõik oli väga maitsev ja jututeemad mõnusad. Lisaks üllatas meid üks pirakas rott :) Ma nüüd ei tea kas oli see tema või mõni ta liigikaaslane, igatahes krõbistas keegi pidevalt kuskil põõsastes. Esialgu ei osanud kedagi kahtlustada, pakkusime koera, kana ja mine tea mis looma veel, aga lõpuks lahenes ka see saladus - rott.

Ühtlasi vahetasime ka eri kultuuride klaaside kokkulöömise ütlusi. Pean mainima, et kui ma oma Terviseks välja ütlesin, siis mõned jäid ikka otsa vaatama :)

Muidu oli eile üks tore, päikeseline päev. White Horse Hill on väga huvitav iseenesest ja vaade ümbruskonnale hingemattev. Kohalik ajalugu on selline, et inimesed on seal elutsenud juba väga väga kaua. Lisaks on neil seal olnud ka linnus, millest muidugi midagi järel polnud. Üldse läbib meie kanti üks iidne matkarada (nimeks on Ridgeway ja ca 167 km pikk), mida arvatakse, et kasutasid inimesed juba aastatuhandeid tagasi, kuna rada kulgeb mööda künkaid ja teed on seetõttu suhtelised kuivad ja läbitavad. White Horse Hill on oma nime saanud muidugi valge hobuse järgi, mis on figuurina mäele justkui joonistatud. Lähedalt vaadates ei saa sa midagi aru, aga kaugusest või õhust on juba palju selgem. Kusjuures kirjade järgi ei teata miks see kuju sinna tehtud on, arvatakse et usulistel põhjustel või maamärgina.

White Horse Hill koos päikeselise ilmaga

Skype ...

... on ikka üks kasulik leiutis,
kuid samal ajal võib ka kurvaks teha.
Ei osanud arvata, et mul võiks kodu/põhjalaigatsus tulla.
Nüüd on.
Olen tugev ja tean, et teen seda enda jaoks ja pärast olen selle võrra õnnelikum ja rahulolevavam.

PS! Mul tuli just meelde, et nägin täna tänaval üht meest, kes kandis seelikut ja põlvikuid. Shoti omi muidugi. Mulle oli üllatuseks ja pean ütlema, et mõne hetke ma isegi jälitasin teda.
PPS! Hästi tore on kuulda, et inimesed mu blogi loevad. Palju kergem on leida aega kirjutamiseks. Nii et jätkake palun :)

Ka täna ...

... oli meil siin üks suvine ja päikeseline ilm ning kuna lastel jäid ujumised ära (mille saime teada alles siis kui kohale olime jõudnud), siis võtsime hoopis kätte ja läksime kodu lähedale mänguväljakule. Pean mainima, et see mänguväljak on lähedal asuvas külas, mis juhuslikult on siiani mu lemmik külake. Ma ei oskagi öelda, et miks ta nii eriline on. Lihtsalt mulle meeldib ja kuigi mul pole seal eriti palju teha, siis alati kui ma sealt läbi saan sõita läheb mul tuju heaks.

Ka mänguväljak (pildil) on hästi mõnus - suur, erinevate atraktsioonidega ja roheline. Nagu ülemisel pildil näha, õitsevad siin veel murulilled :) Eestis on vist juba kõik puud värvilised ja vaat, et kohe kohe lehti maha viskavad.

Käisin täna veel ühes teises lähedal asuvas linnakeses, mis on samuti kuidagi hästi õdus. Mul oli nimelt juukselõikus kokku lepitud (ma enam ei nautinud oma pikki juukseid) ja nüüdsest olen ma õlgadeni juustega :) Lisaks tegin seal mõningad sisseostud ning astusin sisse ka Oxfami heategevuslikku poodi. Vahepalaks olgu öeldud, et Inglismaa valmistub juba jõuludeks - mitmetes kohtades on müügil jõulukaardid (ja veel päris kenad, mitte mingid koledad), pakkepaberid, jõulukingi komplektid jne. Lisaks olen siin-seal näinud jõuludele spetsialseerunud poode. Sisse pole ma nendesse veel astunud, tundub kuidagi võõrastav mõte juba nii vara kuuske ehitult näha. Igatahes olid seal Oxfami poes juba jõulukaardid müügil (ikka heategevuslikud) lisaks tavapärasele kraamile. Jaa ... sealt Oxfami poest leidsin ma endale imeilusa hõbedast rinnanõela - liblika :) Ühesõnaga tahtsin öelda, et olen selle liblika üle väga õnnelik :)

Täna käisin jalutamas ...

... ja sain kodu ümbrusest järgmised pildid.

Avesbury´t külastamas

Mu eesmärgiks oli Gambridge´i lamedade pinnavormidega harjunud inimestele näidata siinset lopsakat ümbrust. Usun, et nad jäid väga rahule ja mõnel neist tekkis isegi mõte siia kanti kolimisest :) Kuna mul on nüüd fotoaparaat, saan hakata ilusaid vaateid ka siia üles riputama.

Esimesena maabusime Marlborough nimelises linnakeses, kus pika otsimise peale leidsime ühe kena itaalia restorani, kus näljased külalised oma kõhud täitsid. Seejärel suundusime lähedal asuvasse Avesbury külakesse kivisid vaatama. Tegemist on Stonehenge´le sarnase kiviringiga, aga läbimõõdult suuremaga. Kuna saabusime väga hilja (kella 5 kandis), siis turismiinfo oli juba suletud ja meil jäi vaid üle mõistatada, milleks need kivad siin kunagi püstitatud said (plaanin netist nende kohta veidi uurida). Huvitav oli see, et kivid olid aiaga piiratud ja aias kõndisid vabalt ringi lambad. Me siis üritasime nende poolt "mineeritud" heinamaal kenasti oma tee leida. Piltidel on näha mõned suurimad kivid ja lambad. Üldiselt olid need kivid päris hõredalt ja juba päris kulunud, et neid efektselt suurte ja vägevatena pildile saamine polnud väga kerge ülesanne. Turistidele mõeldud postkaardil oli külakest pildistatud ülevalt ja seal oli kiviring väga efektselt näha. Kusjuures selle külakese lähedal on veel teisigi mitmeid huvitavaid ehitisi ja künkaid, mille otstarvet ei osata siiani täpselt välja tuua. Ära minnes tundus mulle justkui oleksin näinud ka väiksema mõõdulist viljaringi (tegelikult siis maisiringi). Ühesõnaga müstiline, pika ajalooga kohake.

Mariliis külas

Mall käis, tõi head ja paremat, näitas toredaid inimesi ja läks tagasi Gambridge´i.

Pildil oleme koos tema sõbranna Karinega Avesbury kiriku aias.

Ahjaa, täna tuleb ka Mariliis koos oma saatjaskonnaga mulle külla.
On mida oodata.

Miks mul on vaja GPSi - kiiresti ja kohe!

Sest esiteks eile oskasime end jälle kuhugi Swindoni peale ja kõrvale ära kaotada. Ei olnud just kõige meeldivam kogemus, sest me tõesti ei teadnud, kus oleme. Tegelikult otsisime üht suurt keskust ja seda pidi olema väga kerge leida, aga noh ... ju siis ikka ei olnud.
Ja kui nüüd järgi mõelda, siis see ongi üks suur ja ainus põhjus miks muretseda endale GPS, sest mulle meeldiks vahel ka otsitud koht üles leida :)
Tegelikult ma isegi tellisin endale GPSi ja GPSi koti, aga kohale jõudis vaid teine, kuna esimest ei saadud postitada. Nüüd ma siis imetlengi oma ilusat, nahast GPSi kotti :) ja kogun veidi raha, et uuesti tellida.

Aitähh Sulle, Jaanika, sain su paki. Kusjuures väga õigel ajal kuna eile peeti Rory sünnipäeva (kuigi tegelikult on tema sünnipäev augustis, aga sel ajal on enamus inimesi puhkusel ja sealhulgas ka lapsed) ja sain eile talle pluusi ja omaostetud kleepsud üle anda. Kommide ja leiva üle oli ka hea meel, tundsingi just magusaisu. Suur aitäh ja kalli sulle!

Ahjaa, kuidas siin postipaki kätte saamine käib. Lihtsalt. See tuuakse sulle koju kätte ja kui sind kodus pole, siis kas viiakse postkontorisse tagasi ja pead sellele ise järele minema või siis jätab postiljon selle sulle aiamajakesse :) Reedel sai sellega seoses nalja. Kuna ma teadsin, et mulle on mitu pakki tulemas (GPSi kott, Jaanika pakike ja üks raamat), siis passisin postiljoni, aga oma tavalisel ajal ta ei tulnud. Lõpuks pidin siiski lahkuma, et vajalikud sisseostud ära teha ja muidugi oli postiljon üleeelmise naabri ukse taga. Oh well, polnud midagi muud teha kui südame põksudes poest tagasi tulles uksetagust piiluma minna ja voilà .... seal oligi teade, et vabandust käisin siin, aga sind polnud kodus. Lisaks oli sinna lehele ka midagi käsitsi kirjutatud, aga käekirjast ma aru ei saanud ja vaatasin, et tore, postkontor on päris lähedal ja saan peale kooli pisikese poisiga ära käia. Peale kooli sain lõpuks ka Rory nõusse, et käime ära, saame ka autoga sõita ja puha. Postkontoris ulatasin siis uhkelt oma lipiku, et palun, ma soovin oma pakki. Postiljon vaatas lipikule ja küsis, et ega teil seal kuskil aiamajakest pole, (jäin pikalt otsa vaatama) et pakk peaks seal olema. No, selge siis. Saime mõlemad naerda ja tulime koju ära. Aiamajakesest pakki otsides selgus hoopis, et see pakk polnud minule ja ma poleks ka seda pakki ise kätte saanud kui ta olekski olnud postkontoris :)
Aga oma pakid sain kätte lõpuks laupäeval. Tabasin postiljoni just poolelt teelt aiamajakese poole :)

Shakespearil külas

Asi oligi nii kuidas ta viimati laupäeval jäi - tuli Shakespearile külla sõita. Rahvas sai kokku aetud, peale korjatud ning GPS välja otsitud ning sihtkohtki sisse toksitud. Kõik läks libedalt kuni ühel hetkel avastasime end tupikust kuskilt pärapõrgust. :) Muidu polnud häda midagi, ilus pärapõrgu oli ja tee sinna oli ka väga kaunis ning põnev, aga see ei olnud üldse see koht kuhu me tahtsime jõuda. Õnneks tuli kohalik peremees ka sissetungijaid uudistama ning imestas, et kuidas meil küll õnnestus see koht üles leida, sest tavaliselt on tal oma külalistegagi raskusi tee juhatamisega. Läks veel veidike aega, koorisime välja mu igaksjuhuks kaasa võetud teedekaardi ning taaskord olime rõõmsalt teel. Pühapäevane ilm tegi kogu ettevõtmise veelgi ilusamaks kuna enamuse päevast säras ilus päike.

Kuskil kella 2ks päeval jõudsime ka oma sihtkohta - Stratdfordi, kus Shakespear oli elanud, töötanud, naise võtnud ja lõpuks ka viimsele teekonnale suigutatud. Pole midagi öelda, ilus linnake oli. Shakespeariga seotud majad olid väga kenasti konserveeritud (juuresoleval pildil on Shakespeari maja) ja muidugi täis turiste. Päris kuhugi sisse me sel korral ei saanudki kuna kõigil olid kõhud tühjad ning kõige pealt tuli leida üks kena koht einestamiseks. Pärast pikka einet ja muljete vahetamistest avastasime, et kell on juba 5 ning kõik kohad suletud ning tuli tagasitee ette võtta. Kojusõit jäi meil kõigil nii hilisele ajale, et vähemalt meie auto inimesed minetasid mingil hetkel igasuguse võime inglise keeles suhelda :) Lihtsalt juhe jookseb kokku ja kõik, rohkem ei tule. Iseenesest võib see ju naljakas olla, aga kui sa pead kellegile, kes on roolis ja veel kiirteel selgeks tegema edasise plaani ja kes enam ei mõista lihtsaid sõnugi, siis sel hetkel see ei ole naljakas. Kokkuvõttes jõudsime ikkagi koju mitte kuhugi põhju inglismaa pärapõrgusse.

Kodus ootas mind uus kutsa-beebi nimega Locky, mu edasiste päevade rüblik ja rõõmu andja.

:D

PS! Täna käisin esimesel suurshopingul

PPS! Ootan ühtlasi ka oma GPSi saabumist :)

Päikest teile!

Seiklused Swindoni ja Oxfordi vahel

Eile (laupäeval) oli teada, et ma lapsi õhtul hoidma ei pea ja sellest koorus mõte, et võiks siis kuhugi pubisse suunduda. Mõte oli hea ja hakkasin ootama ja vaatama, mis võimalused tulevad.
Hommik algas juba tavaliselt teatega, et Anta ei tunne ennast taaskord väga hästi, aga et vaatame päevapeale. Igatahes korjasid nad mu kell 15.30 peale ja seiklus Swindonisse võis alata. Seal saime kokku ühe hispaanlasest, ühe sakslasest ja kahe prantslasest au-pairiga. Kusjuures hispaania aupair on hoopis meessoost. Aga pole nii hull midagi nagu te kindlasti kohe mõtlete, ei ole suurt koristamist ja küürimist või suurt aeda. Ta siinne põhieesmärk on õpetada lastele hispaania keelt. Lisaks temale on tema peres veel üks aupair - prantslanna, kes õpetab lastele samuti oma keelt. Ühesõnaga päris vahva kooslus. Lisaks on see hispaania poiss, Dani, inglise keelt kallakuga õpetaja ja kui meil tekib küsimusi, siis saame temalt alati küsida :) (mis on ju päris hea). Ta räägib, et ta grammatika on väga hea ja ta teab palju reegleid, aga reaalses elus kuulamine ja arusaamine on talle veel keerukas, mispärast ta siin ka nüüd on :) Nagu me kõik.
Liskas, mis talle veel punkte lisab, ta teadis, et Eesti pealinn on Tallinn ja ta küsis minult seda kohe, et kas ma olen Tallinnast. Ma ei pidanud seda kuidagi meelde tuletama :)
Aga ühesõnaga pärast lühikest tutvust ja kohvi, tee, jäätisekokteili joomist suundusime tagasi, sest meie auto tüdrukutest kaks pidid õhtul lapsi hoidma. Meie, Antaga, võtsime Anta auto ja suundusime tagasi Swindonisse, et sealt Dani ja Marii peale võtta ja Oxfordi poole kihutada. Õudsalt hea oli, et võtsime kaasa GPS seadme, sest muidu oleks meie linna orineteerumine lõppenud kergelt öeldes läbikukkumisega, sest Dani ja Marii olid bussist maha jäänud ja seetõttu pidime nendele kuhugi äärelinna järgi minema ja uskuge mind, see ei olnud kerge tee.
Oxfordi jõudmiseks kasutasime ka GPSi, Anta toksis ühe aadressi sinna sisse uskudes, et see on ühe söögikoha oma. Tegelikkuses muidugi ei olnud, jõudsime hoopis ühte magalarajooni, kus autod kahelpool teed tegid teel liikumise vägagi närvesöövaks, sest see keskel olev liikumise tee oli ikka väääga kitsas :)
Okey, polnud õige koht, et siis üritame leida kesklinna. Natuke nalja, meeleheidet, väheke politsei sireeni vilkumist ja kinni pidamist ning kohal me olimegi :) Noh, parkimisk oha pärast pidime ka muidugi võitlema ja kokkuvõttes oli see väga naljakas :) Tegelikult pool eilsest õhtust me istusime kõveras ja naersime. Lihtsalt. Eks oma osa andis ka Anta muidugi.
Seejärel leidsime ühe kena pubi, võtsime, kes mida soovis (ma proovisin üht rosina kooki. Ärge imstage midagi, ma ju ei teadnud et see rosina kook on :) aga see oli tõesti hea) ja rääkisime, rääkisime ja rääkisime. Kokkuvõttes jõudsime õnnelikult koju tagasi ja põhku, et kohe järgmisel hommikul kuhugi jälle põrutada. Seekord on eesmärgiks leida üks koht, mis on seotud Shakespearega. Eks ma kirjutan, et mis ja kus, sest hetkel ei tea ma rohkem kui teie.

Päikest teile!

Esimene kuu

Kui nüüd otsast alustada, siis pole ma kuhugi ära kadunud. Lihtsalt viimased nädalad olid mega kiired ja tegemist täis, lisaks olin nädala esimese poole haiglane ja lihtsalt ei leidnud viitsimist mõtteid ritta seada. Siin ma siis nüüd olen ...

Selle aja jooksul on päris palju juhtunud - eriti igasuguseid pisiasju, mis päevast päeva teevad, sekka ka mõne päeva highlight´ või siis mitte. Naljakas on see, et igakord ma mõtlen, et oooot, sellest võiks ju kirjutada teilegi, aga siis kui õhtul asjaks võiks minna, siis pole miskit enam meeles. Ühesõnaga siis lihtsalt sellised kenad toredad hetked, kus endal on vb naljakas või mida võiks kohe kellegagi jagada, aga mitte tunde hiljem.

Aga midagi on mul siiski meeles -

Eelmisel pühapäeva õhtul pidime Antaga (hispaania aupairiga) välja minema ja ma teadsin, et ta võtab ühe tüdruku veel ka kaasa, aga kui ma lõpuks uksest välja sain, siis vaatas mulle 5 tüdrukut autost vastu :), mis iseenesest oli väga vahva ja tore. Selles seltskonnas oli peale minu veel 3 hispaanlannat, üks türgi ja üks tsehhi neiu. Ühesõnaga suundusime Swindonisse ( see linnake, kus see maagiline mitmest ringteest koosnev ringtee on) , leidsime ühe istumiskoha ja asusime tutvuma. Tutvumine iseenesest oli selline naljakas asi - kujuta ette kui sul on vastas 5 inimest kellega sa pead inglise keeles, mida sa nii hästi ei valda, suhtlema (seda eriti mõningate puhul). Ma ei taha üldse öelda, et see halb oleks, aga see on lihtsalt naljakas ja üldse tuleb välja, et mu inglise keelest arusaamine on päris hea, väljendus võiks soravam olla ning sõnavara laiem. Aga eks ma jõuan :) Sel õhtul sain ka aru, et esindan üht põhjapoolsemat riiki - ma nimelt ei hakanud tüdrukuid veel shokeerima meie laiuskraadil esinevate külmakraadidega. Igatahes oli hea teada, et minusuguseid on siin veel mitmeid ja mine ta, mis nendega kunagi saab ette võtta.

Ahjaa, laupäeval käisime me Bathis. Hästi huvitav linn, mis on alguse saanud romaanlaste ajast. Keset linna olid ka mõned hooned sellest ajast säilinud, sealhulgas ka Rooma Vannid (Roman Bath). Sinna me sel korral veel sisse ei jõudnud, aga panime juba paika, et läheme kunagi uuesti, kuna unustasime oma fotokad maha ja hullult palju turiste ja ilusa ilma nautlejaid oli seal ka.

Ja esmaspäeval algasid ometi inglise keele klassid. Olen väga rahul, õpetaja on tore ja kaasõpilased ka. Meie grupis on päris palju inimesi poolast ja mõned ka tsehhist ja kolmapäeval tutvustati meile idaeurooplaste peamist peavalu inglise keele juures - ülla ülla, need on muidugi artiklid.

Ning nüüd uudiseid mu Swindoni avastusretkede rindelt - teisipäeval läksin pere vanavanemaid raudteejaama ära viima. Kohale jõudsime kenasti, isegi sellel korral läks väga kenasti selle suure ringtee ületamine. Väga hea on kui keegi kõrval juhendab ja silte märkab, AGA tagasi pidin tulema üksi ja muidugi kadusin ma kuhugi ära ja ühel hetkel avastasin, et olen suurel teel ja kihutamas kuhugi. Õnneks olin varemalt natuke kaarti uurinud ja teadsin, et olen liialt vara linnast välja keeranud, mõeldud, tehtud ja juba olingi tagasi keeranud. Lõpuks leidsin kenasti ülesse ka õige kodutee. Kogu nende eksimiste ja kadumiste radadena on mul nüüd kindel plaan endale osta GPS navigatsiooni seade. Olen ta isegi välja valinud ja ilmselt järgmisel nädalal tellin ta ka ära :) Ilma selleta on siin keerukas rallit sõita.

Ahjaa, selle nädalavahetuse põhiuudis saab olema see, et mu pere võtab endale kutsika ehk siis kolmanda koera ja mul on kogu siin veedetud aja kohta ometi üks vaba laupäeva õhtu ehk siis hetkel on plaan kuhugi välja minna :)

Päikest teile igatahes!

Pühapäev Oxfordis

Mul oli pühapäevaks kindel plaan - külastada Oxfordi, kuna seal oli avatud uste nädalavahetus. Päeva algus oli juba päris rõõmustav, nimelt helistas mulle täpselt sel hetkel kui ma olin oma külakesest väljumas üks au-pair (Anta), kes ütles, et ta siiski saab minuga kaasa tulla. See oli väga rõõmustav uudis, sest muidu oleksin pidanud terve päeva üksi hängima.
Tahtsin Oxfordiskasutada Park and Ride süsteemi, kuid kui kohale jõudsime, siis tundus kahtlane, et parklas oli nii vähe autosid ja muidugi selgus, et just see parkla pühapäeval ei tööta. Polnud muud teha kui TomTomile hääled sisse panna ja kesklinna parkima asuda. Sõit läks kenasti ja esimese käigu plokid mõningatel ristmikel ei rikkunud meie head tuju.
Igatahes minu plaanid olid varasema nädala jooksul kindlalt paika pandud, et mis eskursiooni jne külastada, aga kohale jõudes läks kõik vabakava alusel. Tundsin, et ei oleks mõtekas müüa Antale maha mõte mõne eskursiooni osavõtust, sest ta ei saa inglise keelest veel väga hästi aru, eriti kui kiiresti räägitakse. Seega tsillisime niisama, lõunatasime väga mõnusas Itaalia restoranis ning hiljem külastasime Christ Church College´t (see koht, kus Harry Potteri söögisaali tseenid filmiti), mis oli väääga ilus ja uhke koht. Tegime seal ka mõned pildid ja kui Anta need mulle lõpuks saadab, siis saan mõne siia ka üles panna :) Millegipärast tahtsin pidevalt seda hoonet kallistada :) Need sajandeid vanad seinad tundusid kuidagi nii lohutust ja paitust vajavad, et ma siis toetasin ennast igal võimalusel vastu seinu :)
Kokkuvõttes oli väga mõnus päev mõnusas seltskonnas ja ilm läks ka hiljem väga mõnusaks.

PS! Mu auto koduämblik on ikka tõeline maniakk, nimelt täna hommikul välja minnes avastasin, et ta oli peaaegu terve auto ära võrgutanud. :)

Teine nädalavahetus

Viimastel päevadel on siin päris palju pilvi nähtud ja sahmakaid saadud, aga nüüd lubatakse 5 päeva ilusat ilma. Täna on siis see esimene ilus päev - aga see on ka imeilus :) Täielik tuulevaikus, päike, päikesevõtutool ja raamat :) üli vinge. Täielik puhkus. Homme on plaan minna Oxfordi avastama.

PS! Mu autol paistab olema vähemalt 1 isiklik ämblik. Nimelt on alati kui ta kuskil pikemalt seisab ämblikuvõrk tagasivaatepeegli ja külgmise akna vahel ja kusjuures - mõlemal pool :)
PS! Kahe nädala pärast same endale kolmanda koera. Muidugi kutsika.

Teine nädal

Kui te peaksite seal kuulma ühest eestlannast, kes inglismaa teedele ettearvamatust ja äkilisi manöövreid külvab, siis teadke, et see olen mina. Nimelt on mul mõnikord raskusi käikude vahetamisega (nad lihtsalt ei lähe sisse) või siis kohalt ära saamisega (käigu pärast) või õige rea leidmisega. Põnevust ja kõike muud kui palju :) Tegelikult olen vägagi tagasihoidlik ja korralik sõitja, lihtsalt auto käsitlemine pole olnud mu tugevam külg. Aga küll mulle see ka selgeks saab :)
Ja muidugi see parkimine. (see pole ka siiani mu lemmik tegevus olnud). Eile, kui üritasin avastada Swindonit (lähim suurem linnake) ja kus ma kohe algusest peale eksinud olin kuni enamvähem lõpuni välja (sest välja ma ju lõpuks ikkagi sain), leidsin ühe tupiktänava, kus oli isegi üks parkimiskoht vaba. Mõtlesin, et väga hea ja asusin külgparkimist meelde tuletama. Lõpuks läks midagi ikka kuhugi viltu ja siis ma seal ukerdasin ja minu arust läks auto ka lõpuks keema. Igatahes oli see minu õnn, et leidsin selle vaikse koha, sest muidu oleks mul palju publikut olnud :) Kusjuures ma hiljem avastasin, et see oli naabrivalve piirkond, mistõttu kujutasin juba ette tädikest helistamas ning kaebamas kellegi tsuks parkija üle :) Igatahse kui sealt tänavast õpuks välja sain ja ümber nurga keerasin, siis .... seal oli suur keskus, kuhu ma tahtsingi jõuda, aga millegi pärast ei jõudnud :)
Päeva parim avastus oli aga see (ka Swindonis), et leidsin ennast suurelt ringteelt, kuhu suubus 5 tänavat ja iga suubuva tänava ees oli omakorda ringtee. Arvan, et ületasin seda ristmikku vähemalt 5 korda ja peab ütlema, et see oli päris segane värk seal ja seetõttu ma vist nii palju ka ära eksisin.
Põnevust kui palju :)
PEan ütlema, et fotodega läheb veel aega. Mul endal nimelt seda pole. Väike lootus on, et saan selle õelt kui ta saarele peaks tulema.
Päikest ja parimat teile!

Mul on nüüd täpitahed :)

See tähendab seda. et ma sain endale lõpuks interneti!

Kahju, et mul siin fotokat endal ei ole, sest see, mis tagahoovis praegu ennast üles soojendab on päris kihvt pilt. Nimelt on meie naabritel plaanis maha pidada üks vägev lastepidu ja selleks on kohale veetud isegi see täispuhutav ja hiljem hüpatav laste atraktsioon, mis hetkel meie tagahoovis end üles puhub. (ma ei tea täpselt, mis selle asja nimi on, aga olete seda kindlasti laatadel ja lõbustusparkides näinud) Kuskil kella 13 paiku peaks siia saabuma suurem hulk lapsi. Kell on hetkel 12.23 ...
Ilm läheb ilusaks ja mõtlen, et käiks vaataks seda iidset jalgrada ...

Ilusat päeva teile ka! või õhtut :)

Eile kaisime lastega taaskord ujulas kuna Zaral oli ujumistund. Rory muutus seal vaga vallatuks ja hakkas mooda riietusmisruume ringi kalpsama. Lopuks keeras ta uhe kabiini ukse lukku ja ise ronis ukse alt valja ning uritas ennast lukustavatesse riidekappidesse ara mahutada. Paev loppes aga nutuga kuna tema ei saanud masinast shokolaadi vaid oleks pidanud lihtsalt kartulikropsudega leppima. Ise olin vanemate koju tulekuks nii vasinud, et oma tuppa joudes langesin vasinult voodile, lugesin veidi ja juba ma magasin teleka ees.
Tegelikult oli ju hea paev :)

Tana on oodata 2 poisi kulla tulekut, kes pidid suht kraaklejad olema. Motlesin, et ei hakka endale igasugu asju ette kujutama ja lihtsalt vaatan, mis saama hakkab. Hea asi on siin see, et lapsed lahevad suht vara magama. Minu omad kell 20.00 ja magama panevad neid vanemad :)

Ahjaa, tana kulastas mind uks tudruk, kes on siin juba olnud kaks aastat au pairina ja vist ei kavatsegi tagasi minna. Ta tundus kull omamoodi, aga loodan siiski ennast talle monel korral kulge haakida, et rohkem umbruse ja teiste aupairidega tutvust teha. Tema jutu jargi jai mulje nagu oleks siin terve tsehhi inimeste koloonia :) Kusjuures temalt kuulsin ka, et on olemas ka mees aupairid.

Esimene nadal

Et hoiaks siis blogil ka elu sees voi mis ;)

Motisklesin siin vahepeal, et mida ma hakkan siia blogisse panema, mida kogu elust siin valja tuua. Kas keskenduda erinevustele, analuusida Inglismaa elu vorreldes Eesti eluga, panna siinsetele kohatud inimestele tabavad huudnimed ja tuua valja koik nende kiiksud .... jne jne. Joudsin taaskord selleni, et mina oma sinisilmsusesest ja positiivsusest ule ei saa ja ei tahagi, nii et peate leppima minuga sellisel viisil. Olgu teil hea lugeda :D

Uhesonaga nadal on juba labi saanud. Aeg on vaga kiiresti lainud. Tana on teine paev, kus saan rahulikult ka omi asju teha (naiteks seda blogi kirjutada) ja meil ei ole siin Oxfordi voi mone teise linnakese plaane. Kirjutan meil, sest perel on kulas uks sober (Celia), kes lendab loetud paevade parast kaheks aastaks Austraaliasse, et sealt endale parast kaht aastat elamisluba saada. Seda koike selleks, et kunagi oma kaksikoega uhes maailmajaos elada. Tema kaksikode elab siis Austraalias.
Celia on mind siin palju aidanud ja toetanud. Eriti just autoga orienteerumisel ning laste kantseldamisel. Lisaks on ta viimase nadala siin igal ohtul ka suua teinud. Parast tema arasoitu jaab hilisohtused soomingud ara, aga seni on neid tore nautida.

Nadala alguses kaisin inglise keele testi tegemas. Ullatavalt kerge oli isegi. Koik mu testid siiani EEstis on olnud paris keerukad. Ma ei saa aru, mis taset nad seal siis taga ajavad. Uhesonaga sain A1 klassi, A2 on vaid veel. Tundub ju paris hea, voi mis? :) Uldse olen siin paris palju saanud haid sonu oma keele oskuse tottu, mis on hea ja lisab enesekindlust :) Pereema (Alex) utles mulle hiljuti, et mul olla itaalia aksent. Kihvt :) Poleks arvanudki, et voin sellist asja omada.
Testiga juhtus see tore asi, et olin roomus, et sain oma testi tehtud ja see ka paris hasti valja kukkus ning lopuks unustasin kusida, et millal kursus peale hakkab. Tean vaid kellaaegu, aga mis paeval - nop.

Teisipaeval sai jallegi Oxfordis kaidud. Ilmselt hakkabki see imeilus linnake olema mu pohikoht, kus kaia. Loodetavsti on selles ka moni jazzbaar or smth kus ka monel ohtul tuulutama tulla. Eile leidsin spordikeskusest ka teate, kus reklaamiti tulevast lahtiste uste paeva Oxfordis. Leidsin sealt juba mitu ponevat asja ja eskursiooni, mida kulastada. Nii et jargmisel nadalavahetusel (13-14) on oodata pikka Oxfordi paeva :) Tahab keegi veel tulla? Oxfordi puhul saab olema mugav (ma usun) ka pargi ja soida bussiga susteem, mida linnake reklaamib. See tundub palju mugavam mottest leida kusagil kesklinnas omale korge parkimistasuga kohake. Lisaks raagivad kohalikud, et Oxfordi liiklus on tuutu kuna seal on nii palju turiste ja tudengeid. Ma hoian sii hea meelega ennast kuhugi aarelinna ja naudin vabalt kogu paeva linnas ilma suurte kulutustega bensiinile.

Teisipaeva ohtul sai peretutrega (Zara) kaia uhe pere lastel ja aupairil kulas. Au pair (vist Antonia) on hispaanlanna ja minust ikka moned aastad vanem (aupair voib olla ka vanemas eas :)). Ta ei osanud kull vaga inglise keelt, kuid saime tema hispaania-inglise ja vastupidi sonastikuga kenasti hakkama. Tundus olevat vaga sumpaatne teine. Loodan, et kohtume temaga veel. Ahjaa Alex hoolitseb siin kenasti mu heaolu eest. Organiseeris mulle juba reedeks teise kohtumise uhe teise aupairiga, kes kull on lahkumas. Usun, et saab olema vaga informatiivne :)

Kolmapaeva highlight oli see, et pesin pesu ja tahtsin masina lopuks nupust kinni panna (nii nagu ikka Eestis tehakse), aga vota napust kaivitasin programmi uuesti :) Seega pesingi omi asju kaks korda. Ju siis oli millekski vaja :)

Enne kui tanaseks lopetan kirjutan vaheke ka siinsest loodusest. Pean mainima, et siin on vaga ilus. Siinne maastik on kunklik. See tahendab seega ilusaid vaateid, kitsaid teid ja kaldpinnalt kohaltvotte (mis mulle siiani pole vaga istunud). Uhtlasi on korvalteedelt maanteedele soitmisel nahtavus vaga piiratud, mistottu on mul siin nuputamist ja erinevaid emotsioone palju. :)
Maja taga kungastikult laheb uks iidvana matkatee, mida ma pole veel avastanud ja kuskil peaks olema uhe valge hobuse kuju, milleni ma pole ka veel joudnud. Loodan selle lahimate paevade jooksul ara teha.

Uhesonaga - ponev on jatkuvalt. Reedel peaksin ka esimest korda palka saama :) on mida oodata.

Ja siis nuud vanal heal Inglismaal!

Olen kohal!


Kuidagi oudsalt hea, tore ja turvaline on olla. Ka on imelik moelda, et siia ma jaangi edasiseks 10ks kuuks ja kodune Eesti elu jouab labi minu erinevate filtrite ehk siis pere, soprade ja ajakirjanduse. Tegelikult on ju uueks kodumaaks Inglismaa :) ja siin ma kavatsen koiki asju taiel rinnal kogeda :) Ka seda vasakpoolset liiklust.

Sain tana esimest korda muidu ka rooli. Tegelikult pole hullu midagi, keeruliseks laheb vaid poorangutel ja ringteedel. Head meelt teeb see, et saan siin kiita oma inglisekeele ule ja toesti, tunnen ka ise end kindlalt, kuigi ei oska koiki asju valja oelda. Mida siis mu siiani tehtud inglise keele eksamid on naidanud? Hirmu vabaks laskmise eest ja lihtsalt raakida ja omandada ....

Ja see on uskumatult tore olla uhte peresse nii teretulnud kui siia :)

Kuidas keegi vanemaks saab

Istun siin juba teist nädalat kodus ja muudkui kirjutan st loe mõtlen lõputööle ja aegajalt kui inglise keel (aine ülikoolis) lubab, siis kirjutan ka. Üldiselt olen siin väga palju närvitsenud selle va inglise keele pärast. See TTÜ süsteem on minu meelest rohkem peedistamine kui õppimine, aga see selleks. Nüüdseks olen juba veidi rahunenud.
Lõputöö läheb hetkel päris kenasti. Välja arvatud muidugi see fakt, et ma pole õppejaõult siiani saanud neid vajalikke andmeid. Samas olen need, mis mul olemas on, juba päris hästi ära kasutanud, aga selleks et analüüsi teha, oleks veel rohkem neid vaja.
Kusjuures päris vahva on niimoodi kodus olla ja oma kihvti akna all mõnusalt tööd kirjutada ja mõelda. Enamus ümberkaudseid koeri on mul ka juba tuttavad ;) Vahva on aegajalt nende tegemistele silm peale visata. Kui keegi nüüd mõtleb, et passin siin kodutuid koeri, siis seda mitte. Nimelt on ümberkaudsetel päris palju kodulemmikuid, kellega tuleb siis ka väljas jalutamas käia. Seni olen märganud vaid üht kodutut koera, aga samas ma ei saa ka päris kindel olla, sest nii armeatu ta pole. Vb on lihtsalt selline vaba käigu koer, kel öösel siiski kuskil pesa olemas, kuigi hirmuäratav on ta küll - selline must suur koer. Öösel oleks päris hirmu kui vastu tuleks :P
ahjaa, vastaksin siis ka kuidas mina sel aastal vanemaks saan :) Väga tõenäoliselt et täitsa üksi, mitte et ma vanemaks saamiseks kedagi vajaks, aga sellegipoolest on alati seltskond kas kooli või perekonna näol on alati ümber olnud, aga nääd, sel aastal siis mitte. Selle asemel istun terve kolmapäevase päeva kodus ja kirjutan ning vb õhtul käin keraamikaringis, et end väheke liigutada ja heal juhul näen õhtul Tiiat, aga see viimane pole hetkel väge kindel, eks näis. Igatahes väga teistsugune kui varasematel aastatel :) Samas on nädalavahetusel Viljandis üht suuremat söömingut ette näha - sugulased ja puha ....
Sel aastal tuleb vanemaks saamine üldse kuidagi natuke valel ajal - kirjutan siin ju oma lõputööd ning närvitsen kooli lõpetamise teemal. Ei tahaks hetkel üldse selle peale mõelda, et peaksin pidu korraldama, aga õnneks on mul olemas mu kallis ema, kes asjal sarvest haaras ja selle välja pressis ;)
Kusjuures avastasin just, et suvel tuleb mul üks pidu veel - nimelt kooli lõpetamise pidu. Juhhuuu!
Aga muidu kogu selle jama ja segaduse, ootuse kõrval on hea see, et kevad pole oma päikeseliste ilmadega veel päris kohal. Annab aega ja tuju kirjutada. Loodetavasti on enamus mu kooli asju mai alguseks tehtud, seega mais saan juba ennast vabamalt tunda ja usun, et ka midagi vahvat ette võtta :D

Mida teevad noored inimesed siis, kui kiindumus on kadunud, aga armastus on ikka veel igavene?

Nad kohtuvad. Kumbki ei tea, mis teise sees toimub, kas teise sees keeb või muudkui lahtub kire keemiline koostis, kas on veel mingisugust õigust, mingisugust sädet loota teise embusesse uppuda. Nad ajavad koos varakevade esimest päikest taga, hetkega ületavad vahemaad, mis neid eraldavad, elavad kujutlusis taaskord läbi need ihad, mis on olnud, ja tunnistavad siis endale, et enam nii olla ei saa. Seejärel on nad viisakad, vahel käte värisedes kontrolli oma puudutust igatseva keha üle kaotades, kibedat armukadedust lihtsalt alla neelates, teades, et ei ole hullust, ei ole armastusvõimalust, ei ole lunastust, ei pisaraid, ei küünlaid, tähti, verd ega igatsust. On ainult hing, midagi mõtte ja sisikonna vahel, mis vahel võpatab…Ja ma tõesti, tõesti ei tea, kas selle võpatuse kaja kunagi lõpeb või ei. Siis lahkuvad nad üksteisest, eitades seda kohta, kus peaks suudlema, kus nad mõlemad tahaksid üksteist armastusest puruks pigistada

ja nende vahele jääb ainitine äraolek.

Nad muud ei tahakski kui ühekssaamist, paadunud individualistid nagu nad on

(Tekst on võetud ühest blogist. Puudutas vägagi. Seepärast siis ilmselt)

Tegelikult on mul mag.töö kirjutamise puhkus. 2. päev. tunnen ennast lõputööga seoses päris hästi, algus ju ka veel. Juhendaja peaks mingi aeg veel andmeid saatma, saaks analüüsi ka teha.

Tiramisu hingele ja kehale

Kolmapäeval sõin ma tiramisut ja aeg seiskus.
Olin vaid mina ja tiramisu ja see imeline hetk koos. Justkui filmis. Täpsemalt just See maagiline hetk, kus inimesed märkavad teineteist ja armuvad ning kogu nende edasine elu on selle hetke jooksul ära otsustatud. Uhh, külmavärinad käivad üle selja ....


Aga kui nüüd rääkida millestki muust, näiteks nädalavahetusest, siis see oli enam-vähem. Nimelt sel samal tiramisu päeval suutsin ma tervelt kuus tundi vastu pidada jahutuspatarei all, mis tipnes sellega, et neljapäeval olin mõnusalt nohu ja köhane. Kusjuures ma ei tulnud kohe selle pealegi, et võiksin niimoodi haigeks jääda! Sisekliima ekspert selline :P
Igatahes on mul need külmetuse hädad siiani (köhin hetkelgi kui hobune, ei tea mis naabrid küll mõtlevad). Nädalavahetus möödus ka seetõttu taskurätikute ja köharohu mõnusas embuses.

Olin muidugi küll üpris asotsiaalne kuid ometi sai ära käidud Jaanika pisipoisi teise eluaasta tähistamise üritusel. Kuidagi vabastav oli lastega möllata ja ühe pisikese neljakuuse pisipoisi tuju paremaks võluda. Olin unustanud kui vahetud ja rõõmsad lapsed on. Ehk kunagi ... :)

Kokkuvõtteks oli nädalavahetus kui üks pikk reis, kus toimus kuidagi nii palju, kuid samas nii vähe. Mitmed asjad kuhjusid, midagi sai selgeks, kuskil anti lubadus paremaks homseks ja samas sain aru, et kõik homne oleneb vaid minust enesest, olnust meenus palju ja suur igatsus sai taaskord selgeks. Ühesõnaga suur virr-varr ja palju mõtteid, mida nüüd lõpuni mõelda.

Elu tiramisuga on siiski lill :D

Mõte ....

“Kahekümne aasta pärast kahetsed sa rohkem neid asju, mida sa ei teinud, kui neid, mida sa tegid. Nii et heida ära silmused. Purjeta välja ohutust sadamast. Püüa tuuli oma purjedesse. Uuri. Unista. Avasta.”
- Mark Twain

Nii, et Austraalia või Uus-Meremaa?
Tuled ka? ;)

Kunagi pean ju ometi tegema teoks oma mõtte ja võtma seljakoti ning mõned olulisemad esemed, hoidma põues oma kalleid ja minema!