Jõulukuu

peaks olema ju ilusamaid kuid üldse, aga tavaliselt minu jaoks on ta üks kurvemaid.
Jälle saab läbi üks aasta, üks mõte, üks tee, aga selles olnus pole nagu seda vürtsi, mis seal peaks olema. Ma ei tunne puudust mingist ajaslahtuvast odavast essentsist, sest seda seal ikka on ja leidub, vaid millestki olulisemast ja kauemkestvast lõhnast, tundest, hetkest, mis oleks ometi peadpööritavalt tõeline. Kaua sa ikka naerad kui sees valitseb tühjus ...
Vb ei peaks üks tüdruk üldse sellistele teemadele mõtlema, parem teha midagi kasulikku - õppida või kasvõi töötada, sest kõik tuleb nagunii oma täiesti õigel ajal, aga mingil hetkel siiski hoolega hoitud särav mask murdub ning kogu kurbus valgub tagasi.
Need on need pikad pimedad talveööd, kus ainsaks valguseks on tänavalamp kuskil väljas akna taga ning healjuhul küünal toas laual. Need tuleks Eestis kuidagi ära keelata või kampaania korras igale eestlasele koju valgusteraapia kabinet luua, sest pimedatel öödel tekkivate kurbade mõtetega ei jõua eestlane küll kaugele veel vähem nendega üksi olla.

aga siiski siiski, head lume ootust teile
- kuhu ta ikka jääb

Mõnikord nagu tunduks, et kõigil teistel on asjad paremini kui minul endal. Üritan ennast küll veenda, et see vaid on tundub mulle nii. Vb kui kellegi sisse rohkem näeks, siis nii enam ei tundukski. Või ma lihtsalt hetkel tahaksingi hoopis masendada ning leida erinevaid aspekte miks just mina hetkel lohutust vajaksin. No näiteks peaksin hetkel tegelema hoopis makroökonoomika kodutööga, aga millegi pärast oskavad kõik majandusinimesed kokku kirjutada nii keerulised tekstid, et neist on tõesti raske midagi mõistlikku välja lugeda. Nüüd siis istungi siin ning mõtlen, et kui hea ja kerge on kindlasti olla sellel, kes ei pea sellist hiina keelt kuskilt välja lugema. Uhh!
Aga aitab halast, see ei vii ju kuhugi!
Oma rist tuleb ise oma supi sees uhkusega ära kanda!
(mhh, ma loodan, et vähemalt kellegile see mõjub, sest ise küll hetkel väga motiveerituna ei tunne)
No olgu mulle siis vähesekski motivatsiooniks täna õhtune "Meeletu"!
Aga mis ma siin ikka aega raiskan .......

Eile hakkas üks kahtlane mees-tüüp mind Viru Keskuses jälitama. Rääkis midagi, et ka mina näevat inimesi nagu tema (mõnikord on ikka jama küll kui võõrkeelest aru saad). Üritasin teda mitte tähele panna ning uurisin põhjalikkusega plaate riiulil. Lõpuks kui mul villand sai ja läksin lähima turvamehe juurde. Tänasin õnne, et kaubamaja on nii suur, et siia võib vabalt kuhugi ära kaduda.
Tglt on päris õudne mõelda - neid kahtlasi, jubedaid, eemaletõukavaid tüüpe - on ju igal pool. Mõtle kui keegi selline sul keset pimedat tänavat otsustab piirama hakata - mida siis teha? Mingi plaan võiks ju meil kõigil valmis olla. Üldiselt vist öeldakse, et kiired jalad on parim enesekaitse.
Saan nüüd järjest rohkem aru ka, miks Tallinna inimesed nii kiiresti kõnnivad ning tänaval kurja pilguga põrnitsevad.

Naabrite valjuhäälsed tülid lakkasid niipea kui tädil köha tuli. Eelkõige just seetõttu, et ometi said nad aru kui läbikostvad seinad meil on ...

Reedel ütles, üks tark mees (vb on see vaid minu subjektiivne arvamus), et juhuslikkust (juhust) pole olemas.
Hirmutav mõelda, et sellisel juhul on kõik mingil määral ette määratud. Kas ikka on?
Ma siiski usun inimse vabasse tahtesse oma elus midagi ära teha ja midagi eneses muuta, aga kas see soov juba iseenesest on ka ettemääratud? Spuuki ....

Oojee, kindlasti ma kutsun KredExi humanitaarid otse Terevisooni eetrisse rääkima maja küttekuludest ja veel nii ühekülgselt. Masendav ...

hmm, mõtlesin just täna hommikul tööle sõites, et kui Orkuti luua uus foorum "Persse, mehed", kas siis sellel oleks menu? Lihtsalt niimoodi oma pettumuse/viha/raevu väljaelamieks.

Ilmselt oleks see foorum suurima liikuvuse protsendiga. Ei usu päris, et keegi võiks niimoodi terve elu mõelda ja jäädagi mõtlema. Ilmselt tuleks hakata tegema siis ka mingit foorumi liikmelisuse statistikat ning märgates, et keegi on liialt kaua oma mõttemalli juurde (no ikkagi persse, mehed, parem saan üksi hakkama) pidama jäänud, tuleks neile korraldada pimekohting mõne meeldiva meesterahvaga või puhkus kuskil Türgis vms kuurortis. Selles suhtes oleks foorum selline üksteist toetav (uuele elule aitamine nagu mõned naistekad ütleksid) ja vanade mõttemudelite unustamise koht.
Muidugi peaks kindlasti saama üles riputada ka mõningaid jobudest jobumaid mehi häbiposti, et teised neiud/naised oskaksid/teaksid neid vältida. See omandaks juba kasvatuslikku mõju. Kujutlen juba ette mõnda hirmunud gigolot, kes avastab ennast olevat Orkuti foorumi häbipostis :D
Tänapäevase suhteliselt tolerantse ühiskonna juures avastaksime äkki mõnuga, et ka omasooiharatest mehed on hakanud selle foorumiga liikuma. See avardaks kindlasti meie, naiste, silmaringi ning pealegi peaks igal korralikul naisel olema gayst meessõber. Pealegi gayst sõber ei ajaks taga sama meest kui sa ise ;)

Nii, mõte on nüüd kirjas. Nüüd tuleb leida idee täidesaatja kuskilt äsja lahku läinud või lahutatud naiste seast, sest neil peaks seda kinnisideed, et persse nad kõik, jätkuma väheke pikemaks ajaks kui noortel vabadel ja vallalistel tüdrukutel.

Nojah, pärast foorumit "Persse, mehed!" liiguvad enamus foorumisse "Mehed - miks me neid armastame ..."

Hmm, huvitav kas mu enesekaitseline iroonia saab mulle kunagi veel saatuslikuks?

Jätkuks mõnusale enesesse vaatamise ilmale ...

Kerge on raske olla
raske on kergeks saada
hõlpus on olla
kes me ei ole
vaev õppida olema
kes me
päriselt oleme

Mõnusa fiilinguga :)
Tekkis just mõte, et miks eestlasel tekib pikemate sügis/talveõhtute saabudes masendused ja deprekad? Nad lihtsalt ei saa enesega piisavalt hästi läbi, et neid õhtuid endaga nautima hakata. Ma lihtsalt ei usu, et me olemegi depressiivsusele kalduv rahvas. Tglt on inimese võimes oma mõtlemist suunata ülim jõud ;) nii võib paljutki korda saata :D

Mõnikord tahaks lihtsalt niisama istuda ja mõtiskleda ning miks mitte ka luuletada (kuigi ma seda absoluutselt ei oska), sest ühel hetkel tundub olevat nii palju poolikuid mõtteid ning edasi minemiseks tuleb kõik läbi mõelda.
Täna on selliseks mõttetööks veel eriti mõnus ja hubane päev. Hubane seetõttu, et vihm on tekitanud ekraani minu ja välismaailma vahel, tekib illusioon - mina siin ja praegu, teised seal kaugel udus. Parim hetk oma mõtetele. Kui ainult seda kuhjuvat tööde hunnikut poleks :(

Tänasel ilusal hommikul öeldi mulle mu suureks üllatuseks, et olen liialt peenike. Olin varemlt arvanud, et seda ei saa minule mitte kunagi öelda ning üldse kui naisetele ei öelda seda vist nende arvates mitte kunagi. Aga aitäh ütlejale, sa suutsid mind taas kord üllatada oma armsal moel:)

Miks ei võiks ma olla luuletaja või helilooja või äärmisel juhul kustnik? Elaksin kogu oma maailma naeru, õrnuse, huumori, valu ja iroonia siis oma kunstis välja. Mine tea, vb kasvaks sellest midagi ilusat ja suurt, mida ka järgmised põlved hindaksid. Võib olla olengi raisatud talent.
Omal ajal kui võtsin ette tee kunstiklassi, oli mul tõesti millest eemalduda ja nii sündisidki paar pilti, mida ma nüüd hämmastusega vaatasin, et kas tõesti olin see just mina, kes sellega hakkama sai.
Nüüd pole mul kahjuks enam joonistamiseks aega, aga see ei tähenda, et mul poleks kuhugi oma energiat panna. Mul lihtsalt peab olema midagi(kedagi), kuhu oma energia panna. Miks ma omal ajal ikka Põhjalasse astusin .... Aga jah, mu energia mahalaadimiskohaks ongi hetkel Põhjala, selline mõnus paigake, kus mõni kord mõeldakse suurelt, aga välja võib kukkuda nagu alati või siis veel paremini ;)

Kas keegi teadis, et Michael Jackson on kirjutanud raamatu õllest?

:D

Krt, kontroll on kadunud! Kurat isiklikult on kohal. Tal on silmad ja suu ning kõrvad. Ta naeratab sulnilt ja vaatab kuidas mina langen järjest sügavamale mõttetuse ja hädasohu. Ta on võtnud voli liialt palju teada. Ta ütleb asju, mis ongi nii. Ta .... ongi Kurat!

Kui see ongi põrgu, siis esialgu hääletan küll selle poolt.

Minu peas on glögi ... võiks veelgi rohkem olla.

Krt!

Vahel olen ma õnnelik selle üle, et aeg nii kiirelt mööda tuhiseb, aga samas mõnel vaiksemal ajal tekib just suur õud. Kui nii kiirelt mööda maailma ringi tuhiseda, siis ei jõua kõike ilusat ja head tähele panna ning ühel hetkel avastad end oma kassiga üksikus korteris kuskil mereääres. Aga sellist elu ma ju ei tahtnud (praegu vähemalt)!
Tglt olen hetkel täitsa rahul, et mul on millega tegeleda ja mille tõttu ennast päeval tegevuses hoida. Vastasel juhul leiaksin end maailm-on-mõttetu-sebimine-kiirustamine tujus ning kannatada saaks kogu mu senine töö endaga. Pean silmas oma sisemisi mõttemalle, mille läbi olen oma arust järjest paremaks inimeseks saanud.

Räägin küll inimestele, et olen taas selle Tallinna "diivaninurga" eluga rahul, aga samas kuskil hingesopis tean, et tglt on mul nii palju puudu. Hing igatseb veel muudki. Lohutan ennast mõttega, et küll ma jõuan veel leida ja kogeda seda kõike rahas mõõdetamatut. Aga mõnikord tahaks ju kohe ja praegu. Raske on ennast lohutada mõttega, et ka see tee, mida mööda minnakse on tähtis, mitte vaid lõpptulemus.
Aga enda varjust on mõnikord nii keerukas üle hüpata, eks ma siis peangi jääme niimoodi pendli kujul üles alla liikuma. Õnneks on senikaua kõik korras kui ma suudan veel positiivselt mõelda, naeratada ja särada :D

Tglt mind hämmastavad ikka ka inimesed mu ümber, sinisilm nagu ma olen. Kas minu idealistlik arvamus, et inimesed ei tee oma enese elu raskemaks ning üritavad jääda võimalikult ausaks ning otsekoheseks (nii enda kui ka teiste suhtes), on tegelikkuses võimatu? Kas teised siis ei vääri tõde ja miks peaks ümber nurga rääkima nagu oleks see häbiasi? Ja miks ei viitsi inimesed täpselt välja mõelda, mida nad tahavad ning oma unistuste teel käia? Krt, me pole ju ikkagi nannipunnid ning tähed on siiski mõeldud tugevatele!

Muna päev

Ahh, milline ebaõiglus on taas valitsemas interneti maastikul.
Kirjutasin nimelt pühapäeval pika pika kirja, mida ma millegi pärast üles riputada ei saanud, aga sain teha nn koopia. Ja nüüd vaatangi, et alles on vaid pealkiri kogu mu pikast "arukast" kirjast.

Selline asi võtab ju vihale!

Igatahes kirusin ma mäletamist mööda seal kummalisi suvalisi päevi, millele on äkki hakatud omandama teatud tähtsus nt munapäev olnud reedel. Tahaks saada põhjendust, et miks just see päev on munadele antud. Ühesõnaga kahtlustasin kõige taga neid va tootjaid raha ahneid koorijaid.
Teiseks jõudsin juba kaevata ka Eesti ühistranspordi üle. Kui ma tahan ikka laupäeva õhtul kella kümnest ühest linnast teise sõita, siis ma ju võiksin veel saada! Jõudsin siin kogu süü riigi kaela veeretada ning veel muudki.

Nuvot, ja nüüd suutsin ära unustada kogu tänase plaanitud jutu ... Haugi mälu nagu ma olen

Õnnekas

Kui veab, siis saan endale juba reedel neti kontori - juhhuu!
Sellest õnnest saavad aru need, kes on samuti pidanud iga päev endaga kaasas tassima läpaka rasket kotti ning mõtlema, et kus küll seda virtuaalset võrku jaotataks.
Need kaks vahepealset päeva olen nagunii lennus - küll Tartus või koolis, nii et need päevad kuluvad ruttu ja varsti olen ametlikult võrgus :D
Elagu kõik konspektid ja materjalid, mida pean hakkama siis alla sikutama!!! :D
ning parematel juhtudel ka messenger va kurjajuur.

Järgmise viie aasta stiilinõuanne - kikilips igas olukorras erinevate kastmetega. Tütarlastel soovitavalt koos (mini)seelikuga ;)
Egas midagi, palju õnne härra Ilves. Nüüdsest oled klatsitud kui iial varem, loodetavasti see väljavaade ei hirmuta sind ning suudad kogu virrvarri sees kainet pead säilitada :)

Eile

sain vihaseks inimeste peale, et miks on vaja end pidevalt korrapäraselt hävitada ja reede saabudes juba mõelda, et millega ma siis end täna ebaadekvaatsesse seisundisse viin!???
Selle asemel võiks mõelda, et mis kasulikku ma saan täna õhtul endale, teistele teha ning tunda sellest lihtsalt rõõmu. Vean kihla, et sellisel juhul inimesed ei vinguks nii väga - et ma pole sellega rahul ja tollega ning üldse tahan siit ära. No muidugi kui sa ennast niimoodi täis jood ja nädalast nädalasse ennast eirad, siis ei saagi ju midagi paremaks minna.
Keegi kuskil on öelnud, et inimene on siis õnnelik, kui ta veel tunneb, et midagi on tema elust veel tähtsam.
Tglt on raske mõelda, et mõne inimese jaoks võibki üks ilusate kirjadega kange kraam olla tähtis, aga vaevalt, et ta võiks öelda, et ta õnnelik oleks. Selles sõltuvuses saab õnnelik olla vaid kaupmees.
Muidugi ma ei väida, et ma siin ingel number 1 oleksin, eelkõige olen ma ju siiski inimene ja õnneks suudan enesele andeks anda (niivõrd kuivõrd) oma eksimused. Ma tahan lihtsalt öelda seda, et selle energiaga, mis reede ja laupäevaõhtuti maha juuakse võiks ette võtta midagi palju paremat ja elus edasiviivamat.

Viimane nädal ...

... oli hullumeelne. Liikusin trajektooril kodu-töö-kool-Tartu-Helsingi-kodu. Rahunen siiani.
Õnneks oli nädal suhteliselt tulemuslik ja huvitav ning pingeline. Muidugi sai ka nalja piisavalt palju - alates sellest, et Tartus selgus, et olime projektijuhiga erinevatest kolmapäevadest rääkinud ja tema oli sel ajal hoopis Lätis kuni Helsingi nn väljasõiduni-messikülastuseni.
Hästi vahva oli näha taaskord Tartu inimesi, lõõpida nendega ning uurida, mis uut. Natuke on kahju eemal olla sellisest väljakujunenud kollektiivist, kus kõigil ja kõigel on oma koht, aga samas on mul siin Tallinnas piisavalt huvitav, kuigi väheke üksildane. Samas saan siin paremini keskenduda ning tulevikus saan(me) võimaluse oma tiim kunagi kokku panna. See oleks päris huvitav väljakutse. Ühes olen ma aga kindel, mingit tibimaailma ma ei luba küll tekkida. Meestega on ikka palju parem koos töötada ja pealegi mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle nad meeldivad. Aga ok, ok see pole praegune teema. Igatahes mingitest küüntest ja sukavärvidest ei viitsi ma küll igapäev rääkima hakata. See on fakt.
Helsingi ehitusmessil oli ka huvitav. Mess oli küllakti mastaapne - 6 suurt saali täis erinevat ehituse ja ehitamisega seonduvat. Korraldati palju erinevaid etteasteid ja perfomanceid, mis muidugi eelkõige kui meestele suunatult, kaasasid kenasid neide laval või ka vannides ;) Enamus mehed seisid boksides ning tarbisid õlut. Seega oli mul väheke keeruline, ja lõpuks ei viitsinud ka, nende tähelepanu endale saada. Hiljem mitmekesi uudistades leidsime ühe vahva suitsetamiskabiini, mis on a la telefonikabiin, mis filtreerib suitsu nii et lõhnast pole enam haisugi. See pidavat eesti rahas maksma 170 000 krooni. Nujah, eksnäis, kas nad parseldavad selle kabiini meie tartu kontorisse mingiks prooviajaks. Igatahes kontaktid said jäetud :)

Igatahes on siin vahepeal Eestis sügis kätte jõudnud. Mulle isiklikult meeldib see väga, et algab taas selline salapärane ja ahvatlev aastaaeg täis meeletult ilusaid värve ning romantikat. Olen alati arvanud, et sellisel ajal armunud olla on parim variant ;)

Aga nüüd laupäevastele toimetustele -

Mhh, pidin siin hakkama saama just ühe väga ebareaalse kirjaga, mõtlesin, et säästan end ja teisi. Muidu mõtleksite ei tea mida ja mina peaksin teid kohates punastama.
Ei julgegi rohkem midagi öelda. Eks võtke mult nööbist kinni ja küsige, et mis värk, onju :D

Mõnikord tahaks joosta endast välja ja näha ennast kõrvalt. Kuhu suppi sa oled ometi sattunud. See pole aga võimalik ning elu koos oma lugematul arvul esile kerkivate keerdkäikudega kisub sind kaasa ja alles kunagi hiljem saad sa aru miks mõni asi hea oli.
Võid ju üritada enda samme sättida mõistuse järgi, aga mingil hetkel tahab süda oma osa saada ning siis tuleb end üles raputada tardumusest ning leida tasakaal taas ehk balanseerida korraga kahel latil ja kusjuures väga hea oleks kui kõik toimuks ka õnnelikult.
See kõik on keerukas, raske, aga õnnestumisel saab see olema kõik, mida soovida üldse.
Mhh, filosofeeriks siin edasi, aga töö vajab tegemist :)

Professor unustamises

Taaskord sain hakkama oma elu vürtsitamisega.

Helistasin Tartusse Vahurile. Lõpuks kui sekretär mu temani ühendab hüüan rõõmsalt telefonitorusse: Tere, mina, Vahur, siin! Õnneks suutsin asja ruttu oma hommikuse unisuse kaela ajada ja teemadega edasi minna. Vean aga kihla, et tema muigas seda meenutades terve päeva.
Nojah, minu nali Mihklile Siimu nime all käratamises on juba seal aegumatu.

Tundub, et üks minu olemasolu eesmärk siin ongi teiste inimeste lõbustamises. Minuga ikka juhtub asju ning naljakad tähelepankuid okskan ka omaarust kogemata teha. Õnneks suudan enda klouni seisuses veel hästi vastupidada ja osata ennast ka kõrvalt näha. Pluss naer on alati jääsulataja ning heatuju tooja.
Peaasi, et nalja saaks.

Ma juba tunnen ...

kuidas Tln oma energiaga on vallutamas mu mõtted, käed ja jalad. Väga mõnus :D
Tahaks veel rohkem jõuda ja korda saata!
Nüüd ei saa ma tõesti aru, miks ma sinna Tartu läksin. Vajasin vist vaheldust ja vaikust. Ahh, tglt pole ma siin midagi kaotanud, vaid võitnud :D Mine tea, äkki järgmisena lähen nt Hiiumaale või hoopis Kilingi-Nõmmesse, aga siis peab mul väga hea põhjendus olema - nt mu must taust ei lase mul enam rahulikult elada ja elan pidevalt inimröövimi hirmus või pean linnast lahkuma isikliku pangaröövi asjus. Kindlasti on olemas ka neid teisi, mitte nii väga ohtlikke juhtumeid, aga hetkel ei tule mul neist ükski klaviatuurile.

No eks näeb seda asja ....

Vb viin ellu hoopis alternatiiv-ekstreemse plaani - teen soovahetusoperatsiooni ning sõidan Tiibetisse mungaks ja hakkan teisi inimesi teenima.

Vahelduseks veel üks Kareva luuletus -

Võta mind vahel kui võileiba,
siis kui on kiire,
naudi kui austrivaagnat,
kunstiteost, kui on aega.

...

Ja rohkem sõnu polegi vaja, või siiski?

Aga teate, vahel on päris vahva vähe segane olla ning segaseid postitusi kirjutada :D

Septembris kõik on uus ...

Täiesti õudne lugu taaskord - september jälle. Ja vanast harjumusest (mis ta ikka olla võiks) tahan jälle kooli minna. Seekord siis kõrgemat kraadi tagaajada. Tglt pole see kõrgem kraad mulle just väga oluline, aga mulle meeldiks just see protsess -uued huvitavad ained, inimesed, võimalused. Kuigi jah, sõbrantsi kommentaar, et sellisel juhul kahe aasta jooksul mul isiklikku elu ei saagi olema, hirmutab ja vägagi. Hetkel mõtlen veel positiivselt .... aga kas hiljem kahetsen. Nojah, lootus pidi siiski lollide lohutus olema :P

Eile tegin teoks oma lubaduse - osta enesele luuleraamat. Kas pole naljakas. Valik sattus Kareva Aja kujule. See on selline auguga ilus raamat. Sattusin seda mugavalt kohe ka poes lugema - pool tundi teist reaalsust kohe karanteeritud. Üks näide sealt:

Korgid lõi läbi. Ja närvid.
Rahadest rääkimata.

Tühjas pimedas toas
silitad musta kassi,
kes nurrub sädemeid.

Nende valgel näed järsku,
mis on.


Nojah, oleks see kõik vaid nii kerge. Aga siiski mõnikord ju sähvatab sellegipoolest, või kuidas :P
Mõnikord on mul kahju, et ma ei oska luuletada või muusikat komponeerida. Oskan vaid torusid sättida. Milline maisus.

Taas kord üks tavaline neljapäev ...

aga seeeest kindlalt üks päev lähemale reedele.
Iga päev võiks reede olla!
Sest siis saab esiteks tööjuurest nädalavahetuse mõtetega ära kihutada, teiseks saab Tartust minema (no offence) ja ja .... kindlasti midagi väga lahedat veel mis hetkel veel ei meenu.
Kuulasime siin tööjuures Ursulat (no eks te teate ikka. Mõned lahedamad lood neilt- "Heiki", "Nublu", "Neeger") Tundus, et enamustele vist isegi meeldis või nad viisakusest ei teinud kurja häält, aga meie elektrikupoiss lahterdas selle kohe esimese takti juures "homomuusikaks" ning sinna ta ka jäigi. Kuigi paar korda tabasin ka teda kaasa ümisemast.
Aga ok, vaja kihutada bussile .... nagu ma olen siin varemalt kirjutanud - Tartu bussiliiklus ei talu kriitikat. Seega on mul hetkel suur oht bussist maha jääda
adios ....

Tundub, ...

et ma sinna Itaaliasse kuumade ja tumedapäiste meeste juurde ma jäingi.
Njah, oleks võinud ju jäädagi, AGA esiteks pole ma kunagi eriti väljamaa-meestel sabas jooksnud vaid seetõttu, et tal teise riigi pass on. Ja teiseks ei räägi nemad eesti keelt ja mina vastupidi itaalia keelt, seega meie kommunikatsioon oleks igati raskendatud.
Aga muidu on mul küllalkti rahulikult läinud. Siin Tartus elan vaikselt ja enam vähem erakluse piiril. Korterikaaslane lõpetas kah kooli ning korjas oma Tartu kodinad kokku, et alustada oma uut elu nn "karuperses" (tema väljend) Rakvere lähedal.
Ise pean ka juba avalikult plaani Tallinnasse naasmiseks. Nii, et juba sügisel võib mind seal kohata. Igatahes olen täitsa põnevil...
Lähiajal plaanin siia veel üles riputada oma Stockholmi reisu pildikesi, aga seda siis lähiajal.
Ja kuidas teil läinud on? Ma pole kindlasti teid kaua aega näinud ning sinust kaua midagi kuulnud.

Ja kohe ka teine päev

Väga vahva metroopeatuse nimi - Molino Dorino. Sellesse peatusesse toodi meid igal hommikul bussiga Legnanost ja sealt läksime edasi juba ise. Igal õhtul korjati meid siit ka peale. Pildil olengi bussi ootamas.

Ja esimese päeva lõpp

"Triumfikaar" lähemalt. Igal pool Milaanos oli märgata palju kraanasid - nii kesklinnas kui ka äärelinnades. Huvitav kas ka mõni ehitus/remonditöö oli kantud lähenevast Torino Olümpiamängudest?

Park

Park asus kindluse taga. Tahtsin pildistada "triumfikaart" üle inimeste peade, aga kahjuks mu objektiiv ei võtnud nii kaugele.

Kesklinna kindlus

Tavaline linnamiljöö Milaanos

Kristalli näitus

Mingi kuulus kristalli-mees oli oma imeilusad tööd sinna keskusesse ülesseadnud.

Sama hoone varikatus

Vaateaken

Vaata lage!

Ja ikka veel see esimene päev ...

Sel korral kaubanduskeskuse moodi asi. Selline uhkem.

Mille pärast veel Duomot tuntakse?

Sest temast läheb läbi 0-meridiaan.

Veel Duomot

Kas on tunda, et oled väike ja väeti?

Duomo seest poolt

Väga võimas ja uhke, kuid väga palju inimesi

Esimene päev kestab

Duomo ees oli suur suur plats, kus oli palju palju tuvisid.

Ikka veel esimene päev

Doumo - maailma kuulus kirik Milaanos. Üldse on seal väga palju kirikuid. Igal sammul ja kõikvõimalikes kohtades. Kahju vaid, et kirik ise väljaspoolt remondis oli.

Esimene päev

Nagu öeldud käisime linnas, sõime ja kuulasime palvusi ...
Paaril korral saime sõita ka trammiga. Tundus, et Milaanos on kahte tüüpi trammid - uued ja vanad. Pildilt siis saabki näha üht vanemat trammi koos minu reisiseltskonnaga - Liina, Piret ja Ric. Ric on sakslane ja Pireti poiss.

Järgmine ja ka lõpppunkt - Milaano

Milaano võttis meid vastu märja ja halli lumega. Linna saabumisel täitis meie järelejäänud aja kuni pimedani majutusekohta minek Legnanos.
Legnano on eeslinnake loode Milaanos. Rongisõit sinna võttis umbes 40 minutit. Selle ajal istrueeris meid Liina õde, Piret, kõigest hädavajalikust ning süstis minusse tunde, et meil saab siin vahva olema. Saime kätte ka ühistrantspordikaardid, mis lubasid meil kasutada ükskõik, missugust liini ükskõik missugusesse sihtpunkti. Ühesõnaga väga mugav ja poleks väga tahtnudki jänest sõita - see kontrolli passimine on ikka väga väsitav.
Jõudsime siis Legnanosse, kust trantsporditi meid kogudusse ning seejärel leidsime üles ka meie võõrustajad. Väga vahva ja väga ehtne itaalia perekond - ema, isa ja kaks tüdrukukest. Kusjuures ingliskeelt ei osanud neist keegi, vaid 11 aastane tütreke oli midagi õppinud, aga üsna algtasemel. Õhtul valmistati meile siis pastat ning lauaäärne vestlus käis sõnaraamatu ja kehakeelega.
Hommikul kimasime juba linna, kus käisime niisama ringi, saime süüa, kuulasime palvust. Pildilt on näha tavaline hetk söögisaalist nagunäha rahvast ikka jagus, kusjuures räägiti, et selle ürituse raames oli Milaanosse tulnud kuskil 50 000 inimest.

Esimene peatus Berliinis

Esimene lend viis meid Berliini. Teadsin kohta juba varem, kuna umbes aasta tagasi peatusime ses samas jaamas. Siin saime siis eelmise reisu esimese "jänese" trahvi, kusjuures olime koduteel ning tegime 6 tundi lihtsalt parajaks ning siis meid tabatigi. Samal ajal olime 3 nädalat Pariisis, Leonis ja mujal jänest sõitnud. Milline ebaõnn ütleks :P
Aga, et siis just olnud reisust... Jõudsime Berliini lõuna paiku. Viskasime kotid hoiukappi ning orienteerusime kesklinna. Teadsime, et seal kuskil on Picasso tööde näitus. Picasso oli ikka üks hull mees! - niimoodi inimesi väänata.
Öö veetsime siis lennujaamas. Mulle polnud see probleem, Liinal läks sisse elamisega natuke aega. Üks kummaline mees oli seal küll, kes kõva häälega saksakeeles sonis ning lõpuks radiaatorit kallistas.
Ja järgmisel päeval lendasime juba edasi Milaanosse ...

Aga reisust siis ...

Kunagi siin blogis kirjutasin, et plaanin aasta lõpus reisu. Sedakorda Milaanosse.
Sügisel oli jutt väga tore ja vahva, aga mida lähemale ärasõit jõudis, seda vastumeelsemaks ma muutusin. Pealegi jäi lend aega, mil oleksin tahtnud kõige rohkem kodus soojas peesitada. Tegelikult olen aus - kartsin uues olukorras hakkama saamist.
Pilt siin kõrval illustreerib mu viimaseid tunde Eesti pinnal enne lendu. Kui te vaid oleksite teadnud, missugune närvipundar ma seal kaadri taga tegelikult olin, mis õnneks hakkas veidikene taanduma, siis kui oma reisukaaslast nägin (esimest korda :P). Väga vahva ja tore neiu. Eks oleneb reisi korda minek ka paljus kaaslastes. Seekord mul siis õnneks vedas - oli ju selline omalaadne pimekohting või õigemini pimekohting kohese reisuga.

Eelmise aasta säravam hetk

Lõpetasin ülikooli! Nagu näha selline tähtis verstapost manab inimesele ette ka ülbe hoiaku :P
Kusjuures kogu eelnev ajupesu, närvide mäng ning kulumine on köki möki, kui seisad õnnelikult pere, sugulaste ja kallite inimeste sõbralikus ringis ja võtad vastu õnnitlusi! Soovitan kõigile! Hambad risti ja tööle:P Kindlasti saate hakkama.